Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid: kannuseid. Tiivad Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikud ja tupslased, paljud emased märslased). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked: siilakud. Lennu ajal ühendatakse tiivapaarid tagatiival paikneva vastava oga, kidaharjase abil, et tagada nende sünkroonne töö. Tiivad Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb värvainest, ning optilised soomused, mis murravad valgust.
liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja enamasti ka pikemad, kuid leidub ka selliseid liblikaid, kelle tagatiivad on eestiibadest laiemad (näiteks sambliklased). Tiivad võivad olla ka sagarateks jaotunud, näiteks liblikatel sugukondadest Alucitidae ja Pterophoridae. Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked - siilakud, tuntuim selline liik on pääsusaba (Papilio machaon). Paljudel väikestel liblikatel on tiivad muutunud kitsasteks, lantsetjateks ning ääristatud pikkade narmastega. Lennu ajal ühendatakse tiivapaarid tagatiival paikneva vastava oga - kidaharjase - abil kokku, millega tagatakse nende sünkroonne töö. Lõugadega liblikatel, samasoonelistel ning päevaliblikatel kidaharjast pole. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid
kiskja tähelepanu. Sisalikel on aga võime saba ära heita (autotoomia) ja seeläbi ise pääseda; - silmi jäljendavad laigud (silmlaigud) paljude troopiliste kalade sabaosas, mis siis ilmsestigi suunavad röövkalade rünnakud pea asemel ohutumasse kehapiirkonda; - silmtäpid paljude liblikate tiivaservades - linnu rünnaku suunamine tiiva serva päästab liblika; - siilakud ("sabad" tagatiibadel, nagu nt pääsusabal) tagatiibade taganurgas paljudel liblikatel. Usutavasti on seletus selline, et kokkupandud tiibadega istuval liblikal tekib tagatiibade taganurka näiv "võltspea" (siilakud siis nagu tundlad), mille ründamisel lindude poolt pole nii hukatuslikud tagajärjed kui päris pea ärasöömisel. Eelesitatu on klassikaline seletus, kuid viimasel ajal usutakse, et mehhanism võib olla teie - nii on täheldatud, et
annaabi.ee 
