Haigus levib piisknakkusena nakatunud inimeselt tervele. Tavaliselt põevad haigust lapsed ja noorukid. Mumps levib süljepiiskadega. Viirus eritub nakatunu organismist juba paar päeva enne ja 7 päeva peale sümptomite teket. Haiguse peiteperiood ehk aeg, mil viirus on juba organismis, kuid haigusilmingud veel puuduvad , on 16-18 päeva. Mumpsi sümptomiteks on palavik ning süljenääre muutub valulikuks ja paistetab. Viirus tungib vereringesse ning sealt sihtorganisse, milleks võib olla süljenääre, ajukelmed, munandid, kõhunääre või süda. Põletik võib olla nii ühe- kui kahepoolne. Neelamine on valulik ja eriti valus on hapude jookide joomine. Kui haigestumine on peale puberteediiga, võib tekkida ka munandi põletik, mis avaldub valu ja punetusena ning võib tüsistuda sigimatusega. Mumpsi tüsistusena võib tekkida meningoentsefaliit ehk peaaju kestade põletik, mis avaldub peavalu, halva enesetunde ja oksendamisena
võimalikud on tüsistused.) Peiteperiood Peale nakatumist on haigusel peiteperiood (aeg, mil viirus on juba organismis, kuid haigusilmingud veel puuduvad) 1618 päeva (kuni 3 nädalat). Sümptomid Tekib palavik. Süljenääre muutub Kui haigestumine on peale valulikuks, paistetab. Viirus tungib puberteediiga, võib tekkida ka vereringesse ning sealt sihtorganisse, munandi põletik, mis avaldub valu milleks võib olla süljenääre, ja punetusena ning võib tüsistuda ajukelmed, munandid, kõhunääre või sigimatusega. süda. Põletik võib olla nii ühe kui kahepoolne. Neelamine muutub valulikuks, eriti valus on hapude jookide joomine. Tüsistused
Haigestunutest oli vaktsineeritud 76,5%. 47,0% haigetest olid isikud vanuses 10-19.a. 2007.a. registreeriti 18 haiget. Haigestunutest oli vaktsineeritud 77,8%. 61,1% haigetest olid isikud vanuses 10-19.a. Tekkepõhjused ja -mehhanismid Haigustekitaja: Paramüksoviirus Levib piisknakkusena hingamisteede kaudu Viirus eritub nakatunu sülge mõni päev enne sümptomeid ja uriini paari nädala vältel nakatumisest Viirus tungib vereringesse ning sealt sihtorganisse, milleks võib olla süljenääre, ajukelmed, munandid, kõhunääre või süda Inkubatsiooniaeg nakatumisest sümptomite ilmnemiseni 16-18 päeva, vahel kuni 3 nädalat. Kliiniline pilt Palavik,mis võib esimestel päevadel olla kõrge (39-40C) Kõrvasüljenäärmete valulikkus ja turse ehk parotiit, mis võib olla ühe- või mõlemapoolne Valulikkus neelamisel Haigus kestab tavaliselt 3-10 ööpäeva Kõrvasüljenäärmete turse (parotiit)
Tavaliselt põevad haigust lapsed ja noorukid. Mumps on kergesti nakkav, levides süljepiiskadega. Viirus eritub nakatunu organismist juba paar päeva enne ja 7 päeva peale sümptomide teket. Peiteperiood: Peale nakatumist on haigusel peiteperiood (aeg, mil viirus on juba organismis, kuid haigusilmingud veel puuduvad) 16-18 päeva (kuni 3 nädalat). Tekib palavik. Süljenääre muutub valulikuks, paistetab. Viirus tungib vereringesse ning sealt sihtorganisse, milleks võib olla süljenääre, ajukelmed, munandid, kõhunääre või süda. Põletik võib olla nii ühe- kui kahepoolne. Neelamine muutub valulikuks, eriti valus on hapude jookide joomine. Kui haigestumine on peale puberteediiga, võib tekkida ka munandi põletik, mis avaldub valu ja punetusena ning võib tüsistuda sigimatusega. Tüsistused: Mumpsi tüsistusena võib tekkida meningoentsefaliit ehk peaaju kestade põletik, mis avaldub peavalu, halva enesetunde ja oksendamisena
põrnaartereid) ja punapulp (pulpa rubra). Valgepulp koosneb lümfotsüütidest ja makrofaagidest. Punapulp koosneb sinusoididest ja seal toimub erütrotsüütide lagundamine makrofaagide poolt. 37. Endokriinsüsteemi üldiseloomustus. Endokriinnäärmed – gll. endocrinae Eristuvad teistest näärmetest viimajuhade puudumise poolest. Eritavad sisenõret verre, lümfi, peaaju- seljaaju vedelikku, koevedelikku ja need transpordivad selle sihtorganisse. Väike osa näärmetest avaldab toimet tekkekoha lähedale rakkudele. Endokriinnäärmetel on kujunenud organispetsiifiline kapillaaride võrgustik, mis on ühendub otse endokriinrakkudega. Endokriinnäärmed (EN) on väikesed elundid, mis toodavad vähestes kogustes mitmeid kõrge bioaktiivsusega aineid – hormoone. Hormoonid on tihedalt seotud autonoomse närvisüsteemiga ja koos moodustavad terviku – neurohumoraalne regulatsioon
Ettevõlvunud kõht Astsiit (maksatsirroosi tagajärjel kõhuõõnesse tekkinud vesi) Anatoomia/füsioloogia Seedetrakti, kopsude, limaskestade või veeni kaudu satuvad uimastid otse vereringesse. Nende tarbimise eesmärk on saavutada kiiresti aine suur kontsentratsioon ajus. Seepärast peab aine kiiresti jõudma verre ning sealt edasi läbi vere-aju barjääri (vt peatükki „Anatoomia ja 378 füsioloogia alused“) sihtorganisse. Seal tekib kas interaktsioon manustatud aine ja aju mediaatorainete vahel või siis satub aine otse aju retseptoritesse. Nii nagu ravimid, eritab organism uimastid kas otse välja (neerud, sapipõis, kopsud) või lagundab need enne (enamasti maksas). Olenevalt ainest võivad ka lagundamisel tekkivad kõrvalsaadused olla farmakoloogilise toimega. Peale selle võivad uimastid lagundatavate ravimitega reageerida ja nii nende toimet mõjutada (kas tugevamaks või nõrgemaks muuta)
annaabi.ee 
