esculenta/ Pelophylax esculentus) Järvekonn (Rana ridibunda/ Pelophylax ridibundus) Sabakonnalised – vesilikud: Vesilikud on veekogudes sigimisajal. Nad ei häälitse. Pärast sigimise lõppu toituvad ja talvituvad maismaal. Emasloomad mässivad munad taimelehtedesse. Isastel on pulmarüü – seljale kasvab hari ning keha muutub kirevamaks. Tähnikvesilik on levinud üle kogu Eesti. Harivesilikku leidub Lõuna- ja Kagu-Eestis ning Järva- ja Virumaal. Harivesilik on nõudlikum sigimisveekogude kvaliteedi suhtes, ei kasuta veekogusid, kuhu on asustatud kalu. Vesilikke saab eristada ka vastete järgi. Harivesiliku vastse saba tipus on iseloomulik niitjas jätke, sabauimel on mustad täpid. Tähnikvesiliku vastse saba on ühtlaselt hallikas. Kärnkonnad: Kärnkonnadele on iseloomulik sarvestunud nahk, kus on palju mürginäärmeid. Pea piirkonnas asuvad suured parotiidnäärmed. Peamiselt öösel tegutsevad loomad. Isased häälitsevad sigimise ajal, et emaseid meelitada
häirimisfaktor, lisatoiduallikate teke. 10. Mitmed kärnkonnaliigid (kõre, rohekärnkonn, mudakonn) on jäänud haruldaseks seetõttu, et muutunud on traditsiooniline maakasutus ja niidud ning väikesed madalad veekogud on kinni kasvanud. Kõre asustab vaid Eesti läänerannikut ning rohekärnkonna võib leida ainult Kagu-Eestis Peipsi ääres. Praegu on mõlemad liigid muutunud üliharuldaseks: eelkõige sobivate elupaikade kinnikasvamise ja sigimisveekogude hävimise tõttu.. Kärnkonnad on paksu näärmelise naha ja jässaka kehaehitusega. Hambaid neil pole ning ees- ja tagajäsemed on peaaegu ühepikkused. Kullestel ja täiskasvanud isenditel mürginäärmed. võivad kasvada kuni 18 cm pikkuseks ning nende värv võib varieeruda rohelisest tumepruunini
On öise eluviisiga, päevaks peitub niiskesse pinnasesse või kivide alla. Talvel on talveunes, kaevudes Kõre elutsükkel koosneb kevadisest ja suvisest aktiivsusperioodist ja sügistalvisest talvitumisajast. Eestis kestab kõre aktiivsusperiood tavaliselt aprilli teisest poolest oktoobrini. Selle aja jooksul rändavad kõred talvitumiskohtadest sigimisveekogudesse, pärast kudemise lõppu siirduvad nad toitumisaladele, mis tavaliselt asuvad sigimisveekogude läheduses. Septembris-oktoobris toimub tagasiränne talvitumiskohtadesse pinnasesse (Peksar, 2015). 2.1 Talvitumine Kõred asuvad talvitumiseks sobivaid kohti otsima septembri lõpus. Kõre kasutab talvitumiseks kiviaedu ja -hunnikuid, mitmesuguseid ehitisi ning keldreid. Samuti võib see liik talveks kaevuda kõrgemasse liivasesse pinnasesse või luitenõlvadesse. Manilaiul talvitub kõre peamiselt keldrites. Liivakarjäärides ning mitmel pool Pärnumaal (Häädemeeste,
Talvitub lehti täis aukudes, urgudes.. Rohukonn niisked niidud, põõsastikud, lehtmetsad ning kultuurmaastikud. Kudemispaikade vähesus põhjustab rohukonna arvukuse langust. Veedab kogu suve maismaal, veekogudest kaugel. Päeval varjuvad põõsastesse, kivide alla või kändudesse. Oktoobrist aprillini elavad mutta kaevunult veekogude põhjas. Vesilikud veekogudes sigimisajal. Pärast sigimist toituvad ja talvituvad maismaal. Harivesilik on nõudlikum sigimisveekogude kvaliteedi suhtes, ei kasuta veekogusid, kuhu on asustatud kalu. Arusisalik eelistab niiskeid alasid. Asustab puuriitu, kivihunnikuid, vahel ka hoonete vundamente. Kivisisalik munad muneb pinnasesse ja seeläbi rohkem levinud liivastel aladel, nt leidub teda Piusa ja Männiku karjäärides, Jägalas, Lahemaal, Karulas jne. Neile ei meeldi niiskus. Vaskuss asustab eelkõige Eesti palumetsasid, mille samblarindes on arvukalt selgrootuid, millest toituda
annaabi.ee 
