· · polügaamia (mitmikabielu), kus isendil on rohkem kui üks sigimispartner. Polügaamia jaguneb omakorda alatüüpideks: o o polügüünia (mitmenaisepidamine), kus üks isane paarub mitme emasega, igal emasel aga on vaid üks isane sigimispartner. Polügüünia puhul eristatakse samaaegset polügüüniat (esineb ühe ja sama sigimiskorra ajal) ja järjestikust polügüüniat (isane viljastab erinevad emased mitte ühel sigimiskorral, vaid eri aegadel). Piir ajutise monogaamia ja järjestikuse polügüünia vahel on seetõttu tihti üsna kokkuleppeline. Polügüünia esineb näiteks enamikul imetajatel; o o polüandria (mitmemehepidamine), kus üks emane paarub mitme isasega, igal isasel aga on vaid üks emane sigimispartner Jaguneb analoogselt polügüüniale. Polüandria on võrreldes polügüüniaga suhteliselt harv nähtus, esineb lindudest
tegema valikuid. Igas situatsioonis on alati optimaalne lahendus, kus saadav kasu on võrrelduna kulutustega maksimaalne. 41. Iteropaarsus vs. semelpaarsus? Kui liik sigib elu jooksul ühe korra, nimetatakse teda semelpaarseks, kui mitu korda, iteropaarseks. Semelpaarsed on näiteks lõhilased ja kõik üheaastased taimed ning enamus lülijalgsetest. Miks ja millal on kasulik olla semelpaarne? Semelpaarseltel organismidel peab populatsiooni arvukuse säilitamiseks olema kokkuvõtteks ühel sigimiskorral üks järglane rohkem kui iteropaarsel, see kompenseerib vanemorganismi hukkumise. Semelpaarsus on küllaltki ökonoomne. Organism, kes peab ule elama ka sigimiskordade vahelise aja, on märgatavalt kahjulikum oma ressurssidele. Seega on ilmselt ökonoomsem saada üks järglane rohkem ja ise hukkuda. Lisaks sellele on semelpaarsetel organismidel märksa lühem põlvkonnaaeg, see teeb nad paindlikumaks keskkonnatingimuste muutumisele, nad evolutsioneeruvad kiiremini
Munarakkude tootmine seevastu on emasele kulukas. Kuna munarakud on spermidega võrreldes suured ja sisaldavad tulevase loote tarbeks hulgaliselt toitaineid ja energiat, vajab munarakkude küpsemine suhteliselt palju aega ja investeeringuid. Seepärast jõuab emasorganism elu jooksul munarakke toota vaid piiratud hulgal ja iga ebaõnnestunud sigimiskord on talle isastega võrreldes suur kaotus. Seepärast tasub emasel oma bioloogilise kohasuse nimel igal sigimiskorral eelkõige hoolitseda elujõuliste järglaste kasvatamise eest (sh kvaliteetsete geenidega isa valimise eest oma järglastele). Maismaaliikide emane ei saa järglasi esimesena hüljata. Kuna maismaaliikidel esineb valdavalt kehasisene viljastamine ja tulevane loode alustab oma arengut emasorganismi sees (looted, munad), on emane paratamatult lootega kauem seotud. Isane saab lahkuda esimesena, ja siis pole emasel enam võimalik järglasi tema hoolde jätta
annaabi.ee 
