Elupaik ja-viis Niisked niidud, põõsaluhad, vilja- ja ristikupõllud, raiesmikud. Suurema osa elust veedab maapinnal kõrges taimestikus. Hädaohu korral päästab end joostes, vaid harva tõuseb ehmunult veidi õhku ja lendab kohmakalt veidi eemale. Jookseb kiiresti, väga osavalt pugedes ja tihti suunda muutes. Rändel lendab kiiresti, jalad vastu keret tõmmatud. Elutseb üksikult, kunagi ei moodusta salku, ka rändel mitte. Paar moodustub vaid sigimisajaks. Ränne Talvitab Aafrikas. Üks hilisemaid saabujaid Eestis: saabub enamasti mai teisel poolel, harva varem. Sügisränne algab varakult: augusti algul, enamasti toimub see aga septembri esimesel poolel. Toitumine Toit nii loomne kui taimne: putukad, ussid, nälkjad, ämblikud, seemned. Ärarände eel rasvuvad tugevasti. Pesitsemine Maapinnal rohu ja puhmaste vahel oleva lohu ääristab kõrte ja samblaga. Pesa läbimõõt on 12...15 cm, kõrgus 7,5 cm, lohu sügavus 3,5 cm. Tavaliselt muneb 9.
Troopiliste alade kahepaiksed on tihti väga erksavärvilised, meil levinud liigid on aga enamasti silmatorkamatu varjevärvusega. Sabakonnalistest on suurim hiidsalamander (kuni 30 kg), päriskonnalistest Aafrikas elav koljatkonn (kuni 3,5 kg). Väikseim kahepaikne on Kuubas elav 1,2 cm pikkune konn. Kus kahepaiksed elavad? Kahepaiksed, nagu nende nimigi ütleb, on seotud kahe elupaigaga - vee ja maismaaga. Ühed neist veedavad vees suurema osa ajast, teised siirduvad sinna vaid sigimisajaks. Seetõttu asustavad kahepaiksed eelkõige niiskemaid piirkondi - enamik liike asustab troopilisi piirkondi. Üksikud liigid on aga kohastunud eluks kuivadel aladel ning isegi kõrbes. Eesti kahepaiksed hoiduvad peamiselt veekogude lähedusse. Ebasoodsate ilmastikutingimuste üleelamiseks (talvel) peituvad nad veekogude põhjamudasse ning väljuvad sealt alles kevadel ilma soojenedes. Kuidas kahepaiksed liiguvad? Sabakonnade liikumine toimub nõrkade jalgade tõttu mao kombel loogeldes.
ja sale (luts) ning mõned veekogu põhjas elavad kalad on laiad ja lamedad (rai, lest). VÄLIS: SISE: roided pärakuime toes 3. Kl kahepaiksed, nende peamised tunnused. Konna välisehitus. Kahepaiksed on vee ja maismaa eluviisiga loomad. KAhepaiksed on näiteks konnad, salamandrid, vesilikud. Osad kahepaiksed veedavad vees suuremaosa ajast, teised siirduvad sinna vaid sigimisajaks. Eestis hoiduvad kahepaiksed peamiselt veekogude lähedusse. Kahepaiksed on loomtoidulised, kes söövad endast väiksemaid selgrootuid: usse, nende vastseid ja limuseid, aga ka putukaid. Hingavad kahepaiksed nii kopsudega kui ka naha kaudu, just seetõttu peabki nende nahk olema niiske. Jagunevad kahepaiksed: SABAKONNALISED (salamandrid, vesilikud) ja PÄRISKONNALISED (konnad, muda-, kärn- ja lehekonnad) KONNAD Konnade nahal pole soomuseid, sulgi ega karvu
Troopiliste alade kahepaiksed on tihti väga erksavärvilised, meil levinud liigid on aga enamasti silmatorkamatu varjevärvusega. Sabakonnalistest on suurim hiidsalamander (kuni 30 kg), päriskonnalistest Aafrikas elav koljatkonn (kuni 3,5 kg). Väikseim kahepaikne on Kuubas elav 1,2 cm pikkune konn. Kahepaiksed, nagu nende nimigi ütleb, on seotud kahe elupaigaga - vee ja maismaaga. Ühed neist veedavad vees suurema osa ajast, teised siirduvad sinna vaid sigimisajaks. Seetõttu asustavad kahepaiksed eelkõige niiskemaid piirkondi - enamik liike asustab troopilisi piirkondi. Üksikud liigid on aga kohastunud eluks kuivadel aladel ning isegi kõrbes. Eesti kahepaiksed hoiduvad peamiselt veekogude lähedusse. Ebasoodsate ilmastikutingimuste üleelamiseks (talvel) peituvad nad veekogude põhjamudasse ning väljuvad sealt alles kevadel ilma soojenedes. Sabakonnade liikumine toimub nõrkade jalgade tõttu mao kombel loogeldes.
annaabi.ee 
