Samuti organiseeris löögiüksuse Admiral Pitka. Jäi septembris 1944 Läänemaal teadmata kadunuks. 3 Lisa info teenistuskäigule Lisaks eelpool kirjutatule jõudis Johan Pitka Vabadussõja ajal Vabariigi Merejõudude Staabi, Mereväe Tehnika ja Varustuse ameti, Sadamate Valitsuse, Lootside-, Tuletornide- ja Meremärkide Valitsuse, Veeteede-, Sadamate süvendamise ja parandamise ameti, Piirikontrolli-, Rannavalve-, Sideteenistuse ja Peaste jaamamade valitsuse, Laevasõidu ameti, Mereobservatooriumi, Peipsi laevastiku staabi Hüdrograafiaosakonna ja palju teisi osakondi, jaoskoni ja ametkondi korraldada. Selle läbi hoiti korras Vabariigi rannavalve sidevõrk, sadamad, peastejaamad, lootsid, miinidest sõiduteede puhastus, uppunud varanduste päästmine ning sõiduühendus väljamaaga ja oma saarte ning randadadega. Johan Pitkale anti mereväekapteni auaste, kuigi ta ei olnud varem ohvitser. Haridustee
eeslinna ja sai võimalikuks Läti iseseisvumine. Laevastiku viimaseks tegevuseks Eesti Vabadussõjas oli operatsioon Krasnaja Gorka alla. Kogu selle tegevusaja kestel ei kaotanud laevastik mitte ühtegi laeva. Peale selle organiseeris Johan Pitka ka veel merejõudude staabi, mereväe tehnika- ja varustusameti, sadamate valitsuse, lootside, tuletornide ja meremärkide valitsuse, veeteede ja sadamate süvendamise ja remondi ameti, piirikontrolli, rannavalve, sideteenistuse ja päästejaamade valitsuse, laevasõiduaemeti, mereobservatooriumi, Peipsi laevastiku staabi ja veel mitmed teised mereametkonnad. Pitka teened Johan Pitka tegevuse kohta Eesti Vabadussõja päevil võib öelda ta oli kõikjal. K.A. Hindrey kirjutab Pitka kohta: "Sa kuulsid vaid, et ta oli olnud siin tehases ja siis jälle seal vabrikus, ähvardanud sõjakohtuga, korraldanud, käskinud, paisanud palavikulise töö sekka ülesandeid ja jälle läinud, jälle kihutanud mujale."
kõik pidustused mõneks ajaks seisma. Peopresident Wistinghausen pooldas juba laulupeo edasilükkamist järgmisele aastale, sest ilmselt oli ta ettevalmistustöödest lõplikult tüdinenud. Leinapäevade möödumisel lubati jällegi pidusid pidada ja eesti laulupeo jaoks nõutati siseministrilt eraldi luba. Alles 2. juunil tegi toimkond lõpliku otsuse laulupeo pidamiseks ja see tehti kooridele telegraafi teel teatavaks. Tolleaegse sideteenistuse olukorras ei saadud kõikjal uut teadet õigeks ajaks kätte ja see tekitas segadust osavõtjatele. Nõnda sai Võrumaal Vaabina orkester ringkirja kätte alles 10. juunil, kuid siis oli juba hilja Tallinna sõitma hakata. 11. juunil kell kaks päeval pidi toimuma platsil peaproov, mida võidi ka 30 kopika eest pealt kuulata. Järgnev päev, 12. juuni, oli määratud kontserdile, mis algas kell neli pärast lõunat.
aastal piirdus Venemaa Keisririigi sõjaline tegevus Eestis ainult merekaitseliste ettevalmistuste ning kaitsealase luurega. Keisririigi Balti laevastikus oli I MS ajal kaks põhilist tehnilise luurega tegelevat ja üksteist dubleerivat luureorganit: Laevastiku juhataja juures asuva staabis, kus oli staabi operatiivteenistuses luurejaoskond, mille tegevust juhatas lipulaeva 2. miiniohvitser, kes vastutas raadiotelegraafi ja sidepidamise eest Ivan Reingarten ja Laevastiku Sideteenistuse juures asuv ajutine operatiivjaoskond, mida juhendas kontradmiral Adrian Nepenin. 8 septembril 1914 asutati Balti laevastiku väeosadest Saaremaal Kihelkonnas laevastiku esimene kompassitüüpi luureraadiopelegaatori baas (разведывательный радиопеленгатор (РРП)), 12. oktoobril loodi teine LRP Soome lõunarannikul Hanko saarel, 12. novembril kolmas LRP Hiiumaal Kõpu poolsaarel Kõpu tuletorni juures. Hiljem asutati LRP Ventspilsis, Haapsalus jt
annaabi.ee 
