mineraal-, toite- ja humiinainete omavahelisel suhtel. Nii jaotataksegi järved 8 põhitüübiks, need omakorda alltüüpideks, misa on 27. uuritud järvedest on- 8% vähetoidulised ehk oligotroofsed, 5,8% poolhuumustoitelised ehk semidüstroofsed, 9% huumustoitelised ehk düstroofsed, 36,4% rohketoitelised ehk eutroofsed, 36,6% segatoitelised ehk düseutroofsed, 2,6% lubjatoitelised ehk alkalitroofsed, 1,4% soolatoitelised ehk halotroofsed, 0,2% rauatoitelised ehk siderotroofsed. Pärast mandrijää taandumist oli valdav osa meie järvi oligotroofsed, eriti liivikutel. Merest eralduvad rannajärved on algselt halotroofsed. Nii alkalitroofsed kui halotroofsed järved läbivad tavaliselt eutroofse staadiumi ja muutuvad lõpuks kalgiveeliseks düseutroofseteks järvedeks. [Koostanud Raukas, A., 1995. Eesti Loodus. Kirjastus ,,Valgus" ja Eesti Enstüklopeediakirjastus] (lk. 282-283) Limnoloogiline rajoneerimine
Rohketoitelised e eutroofsed – 36,4 % järvedest. Toitaineterikkad ja humiinainete vaesed. Pehmeveelised. Kalgiveelised. Segatoitelised e düseutroofsed – 33,7 %. Toit- ja humiinaineterikkad. Jagunevad samuti pehme- ning kalgiveelisteks. Lubjatoitelised e alkalitroofsed – 2,6 %. Mineraalaineterikkad, toit- ja humiinainetevaesed. Palju esineb Pandivere kõrgustikul. Soolatoitelised e halotroofsed – 1,4 %. Halogeeniderikkad ja humiinainetevaesed. Peamiselt Rannajärved. Rauatoitelised e siderotroofsed – 0,2 %. Suuruselt Euroopa 4. ja maailmas 53. kohal. Pindala 3555 km; Liigestub Suurjärveks, Pihkva järveks ja Lämmijärveks; Keskmine sügavus 7 m; Suurim sügavus 15,3 m Lämmijärves; Rannajoon sirge - Remda ps. ja Värska orglaht; Saari 35 (suurim Piirissaar); Suubub 237 jõge - suuremad Velikaja ja Emajõgi; Velikaja 57% valgalast; Veetaseme kõikumine 28-31 m-ni; Vesi vahetub 2 aasta jooksul.
laguprotsessidega. Hüdrokeemia. Hüdrokeemilised parameetrid on suurtes piirides. Eesti järved on mageda veega, vaid rannajärvedes ja hiljuti eraldunud merelahtedes on soolsus pisut kõrgem. Järvetüübid. Eesti väikejärvede ökosüsteemid on väga mitmekesised. Vastavalt Aare Mäemetsa loodud klassifikatsioonile on Eestis kaheksa järvetüüpi: oligotroofsed (8% järvedest), semidüstroofsed (6%), düstroofsed (6%), eutroofsed + hüpertroofsed (36-37 %), miksotroofsed (36-37 %), siderotroofsed (0,2%), halotroofsed (1,4 %) ja alkalitroofsed (2,6 %). Antud tüpoloogia baseerub peamiselt looduslikul akumulatsioonitüübil ja erineb põhimõtteliselt maailmakirjanduses levinud klassifikatsioonidest. Alkalitroofsed järved lubjatoitelised järved on tihti ka sekundaarselt alkalitroofsed, olles kujunenud allikavee väga tugeva juurdevoolu mõjul (nt. Äntu järved), mis akumuleerib vette rohkesti kaltsiumiühendeid. Taoliste
Eesti järvede, eriti väikejärvede ökosüsteemid on väga mitmekesised. Eestis on kasutusel olnudAare Mäemetsa loodud järvetüüpide klassifikatsioon (1977; 1951–70 kogutud andmestiku põhjal), mille järgi jagunevad Eesti järved 8 tüübiks ja 27 alamtüübiks. Uuritud järvedest olid oligotroofsed 8%, semidüstroofsed 5,8%, düstroofsed 9%, eutroofsed 36,4%, düseutroofsed 36,6%, alkalitroofsed 2,6%, halotroofsed 1,4% ja siderotroofsed 0,2%. Igal tüübil on iseloomulik fauna jafloora kompleks ja eriomane aine- ja energiaringe. Erinevat tüüpi järvede paiknemise põhjal on koostatud seitsme valdkonnaga Eesti limnoloogiline rajoneering. Viimasel ajal on kasutamist leidnud 12 tüübiga süsteem, sest selle kasutamine on lihtsam ja see võtab arvesse Eestis poole sajandi jooksul toimunud muutusi (loe täiendavalt artiklit Eesti järvetüübid).
annaabi.ee 
