Konsonant S 1. Kuidas häälik S tekib? Häälikut S nimetatakse tema erilise moodustusviisi tõttu sisihäälikuks ehk sibilandiks. Viimase oluline tunnus on, et keel ei suru end tugielundile(hambavallile või kõvale suulaele) ühtlaselt lähedale, vaid jätab hääldusõhu teele nõgusa, vaokujulise kanali. S on keelelabahäälik, moodustatakse külgi vastu hambavalli toetades. Keel paikneb õige pisut tagapool kui t hääldamisel, keeletipp hammastest tagasi tõmbunud. Keelelihased ei ole pinges, keelelaba kohal on parajalt avar vagu, mis laseb hääldusõhul kergesti väljuda.
tähendusi semantiline võrgustik e. semantiline ruum- selle sõlmpunktide vahel esinevad nii kokkukuuluvus- kui ka vastandussuhted semantilised komponendid e. tähendustunnused, üldkehtivad tähenduse osafaktorid semeem e. tähendussisu semiootika e. märgiõpetus seotud morfeem- selline morfeem, mis ei saa kunagi esineda iseseisva sõnavormina sibilant- kui müratekitav ahtus on rennikujuline, nimetatakse frikatiivi sibilandiks e. sisihäälikuks sonorandid- likviidade, nasaalide ja poolvokaalide ühisnimetus sotsiolekt e. sotsiaalne murre- ühiskonna sotsiaalse diferentseerumisega seletuv teatava rühma keelekuju sotsiolingvistika- uurib keele ja ühiskonna vahelisi mõju- ja sõltuvussuhteid. Selle haru põhimõtteks on, et keel või teatav keelevariant on rühma või kollektiivi tunnuseks: sama keelt kõnelevad inimesed kuuluvad mingil määral ühte. Sotsiolingvistika peamine uurimisobjekt on keele variatiivsus.
peenendamine ja Velarisatsioon e jämenemine konsonandi põhimoodustuskohale lisandub teine moodustuskoht keeleselja tagaosa tõusu tõttu pehme suulae poole. See annab häälikule tumeda, madala kõla. Nt vene l-i tumedam kõla () Vokaalide velarisatsioon on palataalse vokaali asendumine velaarsega, nt j j Setu küll [k u:], kägo > k ago hääldusviisiassimilatsioon - Frikatiivistumine Klusiili sulg väheneb ahtuse suunas, s.t t muutub sibilandiks. /t/ > [s], Ø / {h, s} _ s lihtsalt, distsipliini Nasalisatsioon vokaalid nasaalide vahel nasaleeruvad, sest käik ninaõõnde jääb avatuks: nt onu, kannan, nina, pani; Nasaleeriv mõju võib olla ka b-l, nt luba, vaba Konsonant nasaalide vahel /t/ > [n], Ø / n _ {n, m} andme, kandnud Kõik eesti vokaalid nasaleeruvad nii nasaalkonsonadi ees kui ka selle järel. Eesti keeles on
velaar; kui see on kõris, on konsonant larüngaal. Kui õhuvool hääldamisel täielikult katkeb, tekib klusiil ehk sulghäälik. Kui õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra, on tegu afrikaadiga. Kui õhuvool juhtub läbima küllaltki kitsast kohta ja tekib kulgedes müra, on tegu frikatiiviga ehk ahtus-ehk hõõrdushäälikuga. Kui müratekitav ahtus on rennikujuline, nimetatakse frikatiivi sibilandiks ehk sisihäälikuks. Muusuguseid frikantiive võidakse nimetada ka spirantideks. Nasaalkonsonantide ehk ninahäälikute iseloomulikuks tunnuseks on see, et õhuvool väljub ka nina kaudu. Liikvidad ehk sulahäälikud (l,r) meenutavad vokaale selles suhtes, et nad on põhiolemusliselt helilised, kuid nende puhul ei kulge õhuvool siiski mitte vokaalide kombel vabalt piki suuõõne keskkulglat, vaid see suunatakse külgedele, nii moodutub lateraal ehk külghäälik l, või siis
annaabi.ee 
