Töö ja orjus moodustavad olulise osa rahvaloomingu temaatikast, milles töö kui positiivne nähtus esineb harvem, sest töö tuli teha võõrale, saksale ja sundijale. Kuna sõjad ja katkud on hävitanud palju rahvast, on muidugi mõistetav, et paljud laulud on täielikult hävinud, jälgegi meie päevile jätmata. Eestimaalt tol ajal läbi sõitnud imetlevad eestis ebainimlikult koormatud orjade laulu, eriti meloodiat. Sakslane Christian Shlegel on öelnud: ,, Ma ei usu, et meil, sakslastel, on nii palju loomulikku kalduvust luuleks kui eestlastel. Sellise surve all, kuidas tema elab, sellist peenetundlikkust osutada või laulda - meie kas surmaksime oma rõhujad või vaikiksime oma vilesuses kannatlikult." Kui palju oli siis eestlane vaimselt üle oma rõhujast, mõisnikust. Rahvalooming on andnud palju inspiratsiooni paljudele suuretele maailmakirjanikele, näiteks Shakespeare, Gork ja Pushkin
Shakespeare kuulutati ülimaks kehastuseks. Kuulsaks sai ka "Don Quijote". Need mehed algatasid Euroopas filosoofilise kallakuga kirjanduskriitika ja kirjandusloo, mis mõjutas tugevasti järgnevat kirjndusprotsessi. Esteetikas pidas romantism lahinguid klassitsistliku maitsega. Tauniti vormilisi, zanrilisi ja tematilisi piiranguid. Kirjanduse ja kunsti objektiks pidi saama elu oma kõiksuses ja vastuolulisuses. Oma "Fragmentides" (1798) defineeris Shlegel romantilist luulet kui "progressiivset universaalpoeesiat", mis on katse kokku sulatada kõiki zanre. Kõrvuti paatosega hindasid romantikud samas ka irooniat, ka eneseirooniat ja huumorimeelt.
Romantilist ajastut ei huvita tegelikkus, see on filosoofiline maailmavaade. Neid huvitab pigem võimalikkus. Friedrich shellingi filosoofi vaadeldakse nii loodust kui inimest kui ka igavest loomingut. Lõpus on lõpmatus mis romantikutele väga meeldis. Nii shelling, schiller kui ka schlegel lõid lõpmatuse koolkonna. Geeniuse talent seisnes selles et ta oskas tabada uut, ebatavalist, kummastavat ja seda edasi anda. See kõik oli romantilise poeesia allikaks. Friedrich shlegel hakkas kasutama romantilist irooniat, mis on hilisem nimetus. Veelgi hilisemad uurijad on leidnud et see on äärmiselt ebasobiv sõnapaar sest seda on raske defineerida (ja alates 19. sajandist on vaja teaduses asju lahti seletada). Romantilise iroonia näiteid on väga mitmekesiseid. On mitmeid autoreid kelle puhul võib seda ära tunda: Hoffman, Byron ja A. De Musset. Postromantiline iroonia puudub vastandumine, riooniline ollakse kõige suhtes. ei ole romantiline iroonia.
annaabi.ee 
