tähtsus. Probleemid enesehinnangu määratlemisel Enesehinnangu uurimuste süstemaatilised ülevaated viitavad sageli ebapüsivatele ja vastakatele tulemustele ning metodoloogilistele kitsaskohtadele. Vastuolude ja enesehinnangu mõõtmisega kaasnevate probleemide peamiseks põhjuseks peetakse minakonseptsiooni kontseptuaalset nõrkust ehk nagu Harter (1990) on kujundlikult väljendanud, ei saa rakendada ,,metodoloogilist vankrit kontseptuaalse hobuse ette". Byrne'i ja Shavelsoni (1996) hinnangul saavad peamised probleemid alguse ebapüsivast ja ebaselgest enesehinnangu mõiste defineerimisest, mis viib omakorda metodoloogiliste probleemideni, mis muudavad küsitavaks nii mõõtevahendi kui selle aluseks oleva teoreetilise raamistu kehtivuse. Kuivõrd enesehinnangu puhul on tegemist hüpoteetilise konstruktiga, mistõttu see ei ole vahetult vaadeldav ega mõõdetav, on väga oluline kontrollida konstrukti tähenduslikkust ja kehtivust valiidsuse kaudu.
Summaarne mudel: grupeerib erilaadsetele omadustele antud hinnangud, nt akadeemiline, sotsiaalne, füüsiline jne kokku ühtseks enesehinnangu näitajaks. Mõte on selles, et iga üksik oskus mõjutab üldist enesehinnangut, nt kui edukas on inimene söögigalmistamises, koorilaulmises, matemaatikas jne. (miinus: iga oskus on igale inimesele personaalse kaaluga- s.o erinev!) AGA- Üldine enesehinnang on võrdlemisi autonoomne ja konkreetsetest e.h-test sõltumatu. 2. Hierarhiline Shavelsoni jt mudel Üldine enesehinnang Akadeemiline Sotsiaalne Emotsionaalne Füüsiline | | | | Emakeel, ajalugu,... Kaaslased, olulised teised... e.seisundid.. f.võimekus, väimus | spetsiifilisemad (igas valdkonnas eraldi) Ülemine tasand on stabiilsem, mida madalam aste, seda rohkem muutub see
mõistes). Näiteks Campbelli määratluse kohaselt on enesehinnang minakontseptsiooni hinnanguline komponent, üldine enesekohane reflekteeriv hoiak, mis on suunatud sellele, kuidas isik tunneb ennast kui hinnangu objekti ja mida arvab. (Allik, Realo & Konstabel, 2003:196) Enesehinnangu uurimuste süstemaatilised ülevaated viitavad sageli ebapüsivatele ja vastakatele tulemustele ning metodoloogilistele kitsaskohtadele. Byrne´i ja Shavelsoni (1996) hinnangul saavad peamised probleemid alguse ebapüsivast ja ebaselgest enesehinnangu mõiste defineerimisest. Samuti kasutavad enesehinnangu uurijad kokkuleppelise ja ühtse määratluse puudumise tulemusena paralleelselt mitmesuguseid mina tuletusi ja sünonüüme ning see viib omakorda metodoloogiliste probleemideni, mis muudavad küsitavaks nii mõõtmisvahendi kui selle aluseks oleva teoreetilise raamistu kehtivuse.
annaabi.ee 
