universelles (composante transculturelle). (2) Les contacts interculturels, lorsqu'ils se maintiennent dans la durée au sein de la même société, produisent forcément des phénomènes de métissage, c'est-à-dire du pluriculturel. (3) Historiquement, l'approche interculturelle s'est constituée par rapport à la situation sociale de référence de l'approche communicative, celle qui a été prise en compte par les auteurs des Niveaux Seuil du début des années 1970, à savoir le voyage touristique, où il s'agit de rencontres initiales et ponctuelles avec des étrangers de passage : on retrouve cette liaison structurelle entre les deux approches dans l'expression consacrée et très utilisée de « dialogue interculturel » (« dialogue » renvoyant à « communication »), ainsi que dans la présence du sème inchoatif (indiquant qu'il s'agit du début de l'action) dans toutes les expressions équivalant à ce que l'on
käib kaasas tähenduste transformeerimine (H. Krull 31). Intertekstuaalne ruum:"Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks" (J. Kristeva. Poesie et negativite. Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194) Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline vaid semanalüüs, mis peaks vastama vähemalt kolmele tingimusele: - ta peab vaatlema kirjanduslikku lausungit ,,mitte kui punkti (püsiv tähendus), vaid kui tekstiliste tasandite lõikepunkti, kui erinevate kirja liikide -- kirjaniku, saaja (või tegelase), kirja, mis on moodustunud praeguse või eelneva kultuurikonteksti poolt -- dialoogi"
Krull 31). Intertekstuaalne ruum:“Luule tähistatav viitab teistele diskursiivsetele tähistatavatele, nii et luule lausungis saavad loetavaks paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks“ (J. Kristeva. Poesie et negativite. – Semeiotike. Editions du Seuil, Pariis. 1969, 194) Poeetikal ei ole võtit interteksti mõistmiseks, teoses teksti eristama on võimeline vaid semanalüüs, mis peaks vastama vähemalt kolmele tingimusele: - ta peab vaatlema kirjanduslikku lausungit „mitte kui punkti (püsiv tähendus), vaid kui tekstiliste tasandite lõikepunkti, kui erinevate kirja liikide — kirjaniku, saaja (või tegelase), kirja, mis on moodustunud praeguse või eelneva kultuurikonteksti poolt — dialoogi“
annaabi.ee 
