tuhandeid teisi, üksteisest vägagi erinevaid roogi. Siiski on Itaalia köögile omased ka mõned ühised jooned, mis eristavad teda kindlalt teistest, eriti aga Euroopas sajandeid tooni andnud Prantsuse köögist. Järgnevalt mõned peamised pidepunktid, mille abil võiksite oma koduköögis püüda saavutada ehtsat Itaalia hõngu. · Itaaliapärasus tähendab eelkõige äärmist lihtsust nii valmistusmeetodites, maitsetes kui serveerimises. Kõikide roogade maitsed on tugevad ja selged, valmisroas on võimalik eristada peaagu kõiki kasutatud aineid ja maitseandjaid. · Valmisroogade serveerimises puudub igasugune kenitlemine ning ülekaunistamine, esikohale tõusevad hoopiski kaunid kontrastsed värvid, milles üsna sageli esinevad Itaalia lipu punane, roheline ja valge. Road on taldrikule seatud nii, et moodustub kaunis ja puhas üldmulje.
suurt põnevust ja omapärast õhkkonda. Muuseas peaks mainima ka seda, et teenindus oli restoranis "Mustikas" väga hea kelner oli väga sõbralik ning toidu valmistamisega ei läinud üldse kaua aega. Kanafilee oli võrratult hea. Liha oli maitsestatud ja küpsetatud just vajalikes proportsioonides. Salati kohta ei oska eriti midagi kommenteerida, eks ei olegi vaja olla professionaal, et valmistada head rohelist salatit. Kokkuvõtteks tahaks öelda, et võibolla selles toidu serveerimises, mida mina kogesin restoranis ,,Mustikas", ei olegi midagi ebatavalist, kuid minu jaoks oli see esmane ja muljet avaldav kogemus. Seda suurem oli minu üllatus, et sööma minnes, tahtsin mina saada vaid kvaliteetset lõunat ning ei oodanudki midagi erilist. Kindlasti soovitan külastada seda, või siis mingit muud restorani, kus võib kogeda sellist originaalset toiduserveerimist. Kuna selline pisiasi võib tuua suurt erilisust sellisesse
» Tekkis vaikus. Porthos ei teadnud, mida teha. Advokaat kordas mitu korda: «Ah, proua Coquenard! Ma tänan teid, teie lõuna oli tõeline pidusöök. Jumaluke, küll ma alles sõin!» Isand Coquenard oli söönud oma supi, kana mustad jalad ja ainsa lambakondi, mille küljes oli veidike liha. Porthosele näis, et teda pilgatakse, ning ta hakkas juba vurru keerutama ja kulmu kortsutama, kuid proua Coquenard'! põlv soovitas talle õrnalt säilitada rahu. See vaikus ja vaheaeg serveerimises, mis jäid arusaamatuks Porthosele, olid, otse vastupidi, hirmsa tähendusega kirjutajatele: advokaadi pilgu peale tõusid nad proua Coquenard'i naeratuse saatel aeglaselt lauast, panid veel aeglasemalt kokku oma suurätid, kummardasid ja lahkusid. «Minge, noormehed, minge. Töö on kasulik seedimisele.» Kui kirjutajad olid lahkunud, tõusis proua Coquenard ja võttis puhvetist tüki juustu, õunamoosi ja koogi, mille ta oli valmistanud mandlite ja meega. Isand Coquenard
annaabi.ee 
