ühiskonanst hästi tuttavad. Sisule vastavalt eelistatakse kergemat ja "igapäevasemat" stiili. Retsitatiivid on sageli asendatud kõnedialoogidega ning aariad lihtsad, tundelised meloodiad väldivad baroklikku toredust. Tekib kaks paralleelset arenevat ooperi tüüpi: 1. numbri- 2. draama ooper. Kolmas suund on: igasugused laulumängud. Koomiline ooper avaldub opera buffa näol, oli juba tuntud 17. sajandil ja koolised tegelased esinesid harilikult ka opera serias. Sajandi jooksul kujuneb mitmenäoliseks. Keskkond, tavalised inimesed tuuakse lavale, madalast ühiskonna kihist. Nt suurte kangelaste asemele on toodud lavale sadamapätid. Inimesed laulavad loomulikus laulus, ei laula kogemustega lauljad. Tekib huvi 18.saj rahvalikkuse ja 19. saj algul rahvuslikkuse vastu. Opera buffa tunnused süzee on eluline, kaasajast, tegevus kiire, muusika lihtne, pilati rikkaid,
· Stile concitato Erutatud (retsitatiivi) stiil. · Monoodiline stiil Ühehäälne laulmine akordilise saatega. · Basso continuo Meloodiat toetav harmooniasaade ehk generaalbass ehk nummerdatud bass kuulus lahutamatult kõikvõimalike vokaal- ja instrumentaalkoosseisude juurde. B.c-sse kuulub vähemalt 2 pilli bass ja harmoonia pill. · Intermeedium Koomiline pala kahe vaatuse vahel (18. saj. opera serias). Reeglina esitasid seda 2 lauljat ja 1 vaikiv näitleja. · Pastoraal 1690. lõpul intermeediumilaadsed antiigikarjuseainelised lavateosed. Pastore = it. k. karjus. · Dramma per musica It. k. muusikaline draama. Mõiste võeti kasutusele 17. saj. paljude libretistide poolt, et iseloomustada dramaatilise ja tõsise sisuga tekste, millele oodati, et heliloojad kirjutavad muusika. Terminit kasutatakse laialdaselt 18. saj. itaalia ooperi iseloomustamiseks
(commedia in musica), mida peamiselt viljeldi Napolis. Koomilise ooperi (nii intermezzo kui ka 3-vaatuseline Napoli koomiline ooper) muusika andis igale tegelaskujule kiiresti tabava iseloomustuse, s.t. muusika väljendas tegelaste karaktereid. See omakorda mõjutas muusikalist väljendust ja aitas kaasa klassitsistliku stiili kujunemisele. Meloodiate ehitus oli koomilises ooperis lihtsam, laulvam ja korrapärasem kui opera serias. Ka see mõjutas klassitsistlikku muusikastiili kujunemist. Tähtsad muutused itaalia koomilises ooperis toimusid 18. sajandi keskel. Siis kujunes välja uus koomilise ooperi tüüp opera buffa (lõbus ooper) ehk dramma giocoso (mänglev, lõbus draama). Selles olid küll olemas veel commedia dell'artest pärit tüüptegelased (ihnuskoi vanapoiss Pantalone, rumal Doktor, kiidukukk Kapten, kaval teenijatepaar jt.),
annaabi.ee 
