pärimusel ajaloo või kirjandusega) kujundasid eeldusi rahvaluule teaduslikuks käsitluseks 13. september Eesti rahvaluuleteaduse kujunemine. 20. sajand. Soome meetod ehk ajaloolis-geograafiline meetod/koolkond: - Uurib võrdleva meetodi abil rahvaluuletekstide omavahelist seotust - Eesmärk näidata tekstide geneesi ja levikuteid - Väärtustab suuri rahvaluulekogusid - Range meetodina välistab sarnaste tekstide juhuslikud ja meelevaldsed seostamised Uurimismeetod ei arvestanud inimese kohalolekut ning uuris vaid kirja pandud tekstse. Folklore Fellows (1910): www.folklorefellows.fi - FFC-FF Commumications www.folklorefellows.fi/comm/comm.html - ATU Igal muinasjutul on oma tüübinumber. Viimati täiendas Hans-Jörg Uther 2004. aastal. Esimene kataloog 1910. aastal. Antti Aarne ,,Verzeichnis der Märchentypen". Kaarle Krohn (1863-1933): - 1888 doktorikraad - 1898st Helsingi Ülikooli professor
Nende lõppudega on palju nimesid Võru- ja Setumaal, Põhja-Eestis ja saarel üksikuid. tu-lõppu esineb 47 nimes. See võib olla nimisõnast või verbist tuletatud. Pigem võib olla nii, et –tu lõpp väljendab mitte seda, mida kuskil vähe oli (lehetu = vähe lehti), vaid just palju. Nii on näiteks Pühatu asulanimena pühadusega seotud. 1) tu-denominaalsufiks (vrd nimetu) 2) tu-deverbaalsufiks (vrd tehtu) 3) Seostamised kummagi tüübiga on oletuslikud: Kohatu, Nehatu, Puiatu, Vaiatu, Põvvatu, Orjatu. stu-lõpp on kas kollektiivsufiks, olemas ka üldnimes, või vahelduvalt –ste lõpuga. See on küll iseloomulik soome keelele, aga esineb rohkem Kagu-Eestis. –stu ja –ste täiendavad teineteist. ste-lõpp on asulanimedes levinud rohkem Kagu-Eestis, ent ka Hiiumaal. Setumaal võib olla rööpvormina -stõ. Teinekord on –ste olnud hilisem lisand (Kuninguste)
Läbara nt Lebbaru. Järve- lühenenud ra. rahva lühenenud ra-ks. -ma (a) lõpp. Nende hulgas nimed maa lõpulised (nt Põltsamaa põllurikas maa). Algselt mäe. Raskem otsustada kumb õigem on, sest nimed vahelduvad. -va-lõpp. Mitmeti tõlgendatav. Sufiksilaadsed seletused verbaalsufiks, v-kesksõnast arenenud. Nimisõnast lähtuv liide nt Jõgeva (jõeline paik). Tu-lõpp. Nt nimetu kus nime pole. Seletada kui deverbaalsufiksit. Nt Taritu. Seostamised oletuslikud. -stu lõpp. Sukfisline alus kollektiivsufiks nagu üldkeeles on. stu ja ste variandid vahelduvad. -se lõpp. Võimalik, et lühenenud mõnedest järelkomponentidest. Algselt ne lõpuline või s- lõpuline substantiiv. Lühenenud ka aluse ja selja ning taguse. -si lõpp. Sama lähtega nagu se lõpp. Mitmusliku tüve üldistumine. S-lõpuline mitmusliku tüvega käiku läinud. Ebaregulaarselt vaheldunud. LINNATOPONÜÜMIKA Eestis kasutatud keeled läbi aegade
annaabi.ee 
