Teisti öeldes on see allergilise seisundi teke. Sensibiliseerimiseks on vajalik teatud peiteperiood. Ravimite tarvitamisest tigitud sensibiliseerumisest ei tarvitse inimene ise teadlik ollagi, enne kui ta mõne aja möödudes ravimi korduval kasutamisel sellest teadlikuks saab. Paraku võib sensibiliseerumisest mõnikord märku anda juba ülitugev reaktsioon, s.o. anafülaktiline šokk. Desensibiliseerimine on sensibiliseerumise seisundist välja toomine. Allergiliste reaktsioonide liigid 1. Allergiline dermatiit ja krooniline ekseem. Need on nahal avalduvad vormid. Dermatiidi ehk nahapõletiku korral esineb nahal punetus ja turse, ka valulikkus. Ekseemi iseloomustab pidev nähtav naha rakkude hävimine ja uutega asendumine. Nahk ketendab, tavaliselt ei talu päikest. Dermatiit võib ekseemiks üle minna. 2. Urtikaaria ehk nõgesetõbi. Iseloomulik on sügeleva lööbe ilmumine nahale, harvemini limaskestadele
puudulik. Ja lõhustamata lipiidid rasvatilgakestena viiakse roojana välja. Puudulik lõhustamine põhjustab kõhulahtisust. Kõhulastisus imikul on suurem probleem kui täiskasvanul. Eksikoos – suur vedeliku kaotus organismis. Kõhulahtisuse korral võib kahjustuda soolestiku limaskest. Selle kahjustuse tõttu võivad verre imenduda puudulikult lõhustatud valgud. (Valgud, mis koosnevad 3-4st aminohappest, selline lõik võib kutsuda esile organism sensibiliseerumise, tekib ülitundlikus teatud valgu suhtes). Lipiidide lõhustamine algab maos. Aga maos saab lõhustada ainult emulgeeritus lippide, sest mao lipaas toimid ainult emulgeeritud lipiididele. Emulgeeritud lipiidid sisalduvad piimas, seega praktilist tähtsust omab see imikutel ja lastel. Täiskasanutel maos lipiidide lõhustamine väheneb. Lipiidide lõhustamine põhiliselt toimub peensooles kõhunäärme lipaasi ja peensoole lipolüütiliste ensüümide mõjul
Kui erütrotsüütidel esine bD-antigeen, siis on veri reesus positiivne. Kui eD-antigeen puudub, siis on veri reesus negatiivne. Reesuspositiivne veri on umbes 85%-l inimestest ning ülejäänud umbes 15% on reesusnegatiivsed. ·Reesusfaktoriga seotud ohud avalduvad vereülekande korral. Erinevalt ABO veregruppide süsteemist, puuduvad reesusnegatiivse isiku vereplasmas antikehad D-antigeeni suhtes. Need tekivad veres alles sensibiliseerumise käigus, kui reesusnegatiivse inimese verre on vereülekandega sattunud reesuspositiivse isiku D-antigeeni kandvaid erütrotsüüte. ·Teistkordsel reesuspositiivse vereülekandmisel reesusnegatiivse verega isikule võivad varem tekkinud anti-D antikehad esile kutsuda reesuspositiivsete punaliblede aglutinatsiooni ja hemolüüsi, mis võib saada eluohtlikuks. Sellepärast ei tohi reesus negatiivse verega inimestele reesuspositiivset verd üle kanda. RASEDUSIMMUNISEERIMINE
annaabi.ee 
