Tutvustus teosest Rooma kõikvõimas maailmariik keiser Nero ajal esimese sajandi keskpaiku. Rooma linna suur põlemine, kristlaste tagakiusamine, Peetruse ja Pauluse hukkamine, aga ka kolmas kord impeeriumi ajaloos, mil sõda suleti Januse templi uste taha. Antiikse Rooma pulseeriva elu, orgiate, vaatemängude, intriigide ja vandenõude taustal avaneb Nero põnev ja vastuoluline isiksus - tema suhtumine poliitikasse ja kunsti, tema suhted oma kauni ja võimuka ema Agrippina ja oma õpetaja Senecaga ning oma mõlemast soost elukaaslastega. Minu arvamus teosest Seda ma ütlen, et see raamat mu lemmikute hulka ei kuulu, aga see oli omamoodi raamat ja osades kohtades lausa huviga lugesin, mis edasi saama hakkab. Enne Nero lugemist, et teadnud ma Roomast midagi, kes on seal valitsenud ja mis eluolud on Roomas olnud. Osades kohtades pani küll mõtlema, et kas tõesti kunagi nõnda oli. Roomas oli tol ajal palju petmisis ja mõttetuid tapmisi. Inimelu ei maksa kuigi palju
Keiser räägib emale oma tunnetest Acte vastu. Tema ema saab pahaseks, kuna ta tahab et Nero rohkem oma tulevasest talle määratud naisest Octaviast hooliks. Ptk III-IV Nero läheb ühes oma õpetaja Tigellinusega linna peale, kus, kohtab Actet ning avaldab talle austust. Acte tunneb endas tundeid tärkavat, kuid ristiusk käsib teda Nerost eemale hoida. Ta põgeneb ja kaob jäljetult Nero ja Nicodemuse eest, kes teda patule tahaksid õhutada. Ptk V-VI Nero vestleb Senecaga oma tundemaailmast ning abiellub külma Octaviaga, keda ta ei armasta. Ptk VII-VIII Octavia ja Nero peavad suurt pidu. Üles tõusevad mitmed keerulised armulood ning võimuprobleemid. Ptk IX-X Acte hiilib Flavius Sceneviuse peole sisse ning kohtub salaja Neroga tunnistades talle oma armastust. Flavius Scenevius langeb mõrvakatse ohvriks. Poppae Sabina leiab verise pistoda, mis tõestab Agrippinna seotust selle looga. Ptk XI-XII
Surmahirmust pääsemisel pole miski kurb ega lootusetu. Aitavad ka aulised lohutused: mis reibastab hinge, on ka kehale kasulik. Haiguste kannatusi aitavad taluda valude vaheajad, mil tasuks mõelda, et piinadele on ka lõpp saabumas ja ükski valu ei saa olla väga suur ja samaaegselt kestev. Haiguste poolt tekitatud kannatusi ei tasu süvendada kaebustega, vaid suunata oma vaim ja mõtted millelegi muule. Olen taaskord nõus Senecaga. Haiguste ravimisel oleme küll tahes-tahtmata kohustatud mõtlema sellele haigusele, mistõttu alati ei õnnestu vaimu millelegi muule suunata. Keskenduda tulekski sellele, et me tegeleme ravimisega ning probleemi lahendamisega, mis peaks ise tingima positiivse suhtumise, et kannatused selle tulemusena ühel hetkel otsa saavad. Kui tegemist on aga ravimatu haigusega, ongi parimaks lahenduseks esmalt surmahirmust üle olla ning seejärel otsida tuge hinge reibastatuselt ja sõpradelt.
annaabi.ee 
