Tahvelmaali pole roomlastelt säilinud, küll aga seinamaal. Tehnikad: mosaiik ja fresko (maalitakse vaid värskele ning märjale krohvile, kuid on kestev). Kunstnikud püüdlesid täiusliku ruumiillusioonini: joon- ja õhuperspektiivi kasutamine tõeline taustamaastik, materjalide omaduste edasi andmine. Temaatika oli maitse vaheldumise tõttu väga lai. Rooma riigi langedes kaotas ka rooma kunst oma originaalsuse ja väljendusrikkuse. HILINE ROOMA KEISRIRIIK Daatum: 248-476 Varemad senatiaristokraatiast pärinenud keisrid asendusid madalast päritoluga lihtsõdurina alustanud väepealikutest keisrid, nn sõdurkeisrid, keda mõnikord oli korraga võimul mitu ning tings kodusõdu. Seda näinud asusid pärslased Idaprovintside kallale, põhjast ründasid germaanlased. 248. aastal pääses võimule Diocletianus, kes segadused ümberkorraldustega lõpetas ning juurutas ida- ja lääneprovintside erinevate keisrite valitsemist. Constantinus Suur tegi 2 olulist ümberkorraldust:
Vabariigi ajal korraldasid neid rikkad avaliku elu tegelased, keisririigi ajal oli see keisri kohustus. Kuulsaim hipodroom Circus Maximus keisripalee kõrval. Gladiaatorite võitluste korraldamise traditsioonid võeti üle etruskidelt. Gladiaatorite võitlused toimusid amfiteatrites. Areeni lasti kokku ka erirelvastuses ja kombinatsioonides väesalku. Hiline keisririik (valitsemine ja jagunemine) 3. saj Rooma ipmeeriumit iseloomustasid sagedased riigipöörded, kus senatiaristokraatiast pärit keisrid asendusid sõdurkeisritega. Nt oli korraga võimul 31 keisrit (väejuhti). Segedustele tegi lõpu Diocletianus, kes lõi tava, et korraga valitsevad riiki 2 keisrit (idas ja läänes). Tema järglaseks oli Constantinus Suur, kelle ajal toimusid 2 olulist muudatust: 1) legaliseeris ristiusu Rooma riigis, 2) rajas uue pealinna Konstantinoopol. Suur rahvasterändamine ja Lääne- Rooma riigi lõpp Hunnide edasiliikumine pani omakorda aluse germaanlaste retkele, mida
mis asus Rooma linnas. Gladiaator võis olla: 1) orjast sõjavang 2) vaba inimene, kes oli võlaorjuses 3) vabatahtlik (au ja kuulsuse nimel) Selle traditsiooni (gladiaatorite võitluse) võtsid roomlased üle etruskidelt, mil matuserituaali käigus võitlesid orjad elu ja surma nimel. Hiline keisririik (valitsemine ja jagunemine) ning suur rahvasterändamine ja Lääne-Rooma riigi lõpp- 3. saj Rooma impeeriumi iseloomustasid sagedased riigipöörded, kus senatiaristokraatiast pärit keisrid asendusid sõdurkeisritega (nt korraga oli võimul 30 keisrit). Segatustele riigis tegi lõpu keiser Diocletianus (284-305) tema vanemad olid talupojad, kes lõi tava, et riiki valitsevad korraga kaks keisrit (vastavalt idas ja läänes). Tema järglaseks oli Constantinus Suur (306-337), kelle ajal toimus kaks olulist muudatust: 1) Legaliseeris ristiusu Rooma riigis (tema järglased olid peaaegu kõik kristlased) 2) Esimene ristiusku keiser
annaabi.ee 
