loogilise positivismi ja pragmaatilise sotsiaalpsühholoogia märgiteaduse aluseid. Morris oli vahendamise ja sünteesi filosoof. Morris oli üks esimesi, kes mõistis, et selle aja juhtivad filosoofilised liikumised pragmatism, empirism ja loogiline positivism polnud antieetilised, vaid teineteist täiendavad teaduse meelelaadi faasid. Morris nimetas teaduse, mille ta lõi läbi emipirimsi, loogilise positivsmi ja prgamatistliku uuringu sünteesi, semiootiliseks. Kolm semioosise dimensiooni – süntaktiline, semantiline ja pragmaatiline. Ta leidis, et märgid on lihtsalt objektid, mida uuritakse bioloogilistes ja füüsikalistes teadustes, samuti on nad obejktid, mida kasutatakse kõigi teaduste poolt. Biosemiootikas loeti teda algajaks Peirce’i jäljendajaks. Tegelikult oli ta aga biosemiootikast huvitatud, tema arendused olid kasulikud. Ta proovis 1940datel luua biosemiootika teadust, kuid see oli
Koolkond seadis eesmärgiks uurida kõiki kultuurivorme. Kultuur sai igasuguse (tähendusliku) inimtegevuse üldnimetajaks. Kultuur muutub “tavaliseks”. 1970.-1980. aastate üheks kaalukamaks kultuurimõtestajaks peetakse ameerika antropoloogi Clifford Geertzi, kes võrdleb kultuuri tekstiga, mis koosneb kultuurisõltelistest sümbolitest, mida antropoloog peak püüdma “lugeda” ja tõlgendada - neid “tihedalt kirlejdama”. Sellist kultuurikäsitlust võib nimetada semiootiliseks. Kultuur koosneb “sotsiaalselt väljakujunenud tähendusstruktuuridest”. Tartu-Moskva koolkonna semiootikud, eesotsas Juri Lotmaniga kujundasid välja teooria, milles kultuur on kui kollektiivne mittepärilik mäli, mis avaldub teatava keeldude ja ettekirjutuste süsteemina. Kultuur on erinevate semiootiliste süsteemide hierarhia, tekstide summa ja nendega seotud funktsioonide kogum, mis genereerib uusi tekste. 2. Mida tähendab kultuuriline pööre? (Viik, T. 2008
struktuurideks. Tartu Moskva koolkond & ajalugu Tartu semiootikute kasvav huvi ajaloo vastu, eriti alates 1980. aastate algusest, eeskätt Juri Lotman ja Boriss Uspenski. Varasema huvi muutumatute struktuuride vastu vahetab välja huvi kultuuri dünaamiliste protsesside vastu. Viimane, 25. köide Tartu semiootika sariväljaandest "Töid märgisüsteemide alalt" oli pühendatud teemale "Ajalugu ja semiootika". Juri Lotmani eessõnast nimetatud köitele: "Ajaloo tunnetamine on muutunud semiootiliseks, semiootiline mõtlemine on aga omandanud ajaloolisi jooni." JURI LOTMAN (1922-1993) Minevikuinimeste mõistmine eeldab nende kultuuri tundmist. Inimeste argikäitumist on võimalik käsitleda tekstina, mida saab analüüsida semiootiliste vahenditega Argikäitumine koosneb omaette elementidest, mida saab fikseerida, nagu ka nende elementide vahelisi suhteid. Laias laastus on kaks argikäitumise tüüpi: üks, mis on
Lotman jätkab kultuurisemiootika suunda. Argipäevakäitumise poeetika. Igas kultuuris on kaks põhilist käitumise tüüpi: 1) loomulik (emakeel), loomulikuna näiv käitumine, mida ei õpita, vaid omandatakse loomulikult; 2) mittepraktiline (võõrkeel), rituaalne käitumine, mis omandatakse teadlikult õpikute abil. Vene kultuuri europiseerumise ajajärgul 18. sajandi alguses muutus tavaline mittenormeeritud käitumine võõrkeeleks. Venemaal muutub võõrkeelte kasutamine semiootiliseks tegevuseks ja näitab inimeste staatust, positsiooni, kultuursust. Samas on võimalik ka tähenduslik, rituaalse käitumise rikkumine, mida lubas endale tsaar Peeter I. Poststrukturalism. Jacques Derrida. Grammatoloogia 1972, Michel Foucault Kliiniku sünd 1963, Hullumeelsuse ajalugu 1968, Seksuaalsuse ajalugu 1976-84. tekst: juur-juurestik-risoom. Poststrukturalistid kasutavad juure või risoomi metafoori.
annaabi.ee 
