OOPER INGLISMAAL Inglise muusikateatri omapäraseks vormiks olid õukondlikud maskietendused (masque)., mida tunti juba 16. ja 17. sajandi vahetusel. Need olid mütoloogilise või allegoorilise sisuga etendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, sooloaariad, muusikalised dialoogid ning koorid. See teatrivorm sai aluseks inglise ooperile. Inglise heliloojad kirjutasid palju muusikat draamaetendustele, laialt olid levinud ka nn. semiooperid, mille ülesehituses oli muusikal väga suur osa, dramaatiline tegevus aga anti edasi peamiselt kõnedialoogides. Baroki ajastu suurim inglise helilooja oli Henry Purcell HENRY PURCELL 1659-1695 Ta oli õukonnamuusiku poeg ja laulis juba poisina kuninglikus kapellis. Purcelli karjäär oli väga kiire: juba 1675.aastal ilmusid trükist tema esinesed laulud, 1677 sai
Inglise muus.teatri omapäraseks vormiks olid olid õukondlikud maskietendused (tunti juba 16 saj lõpus). Need olid mütoloogilise või allegoorilise sisuga draamaetendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, sooloaariad ja muus.lised dialoogid ning koorid. See teatrivorm elas ülikute majades üle ka Cromwelli ajastu ning sai hiljem aluseks inglise ooperile. Inglise heliloojad kirjutasid palju muus.t draamaetendustele, laialt levinud olid ka nn semiooperid, mille ülesehituses oli muus.l küll väga suur osa, aga dramaatiline tegevus anti edasi peamiselt kõnedialoogides. Üks esimesi inglise omapäraseid ja läbinisti muus.sse komponeeritud lavateoseid oli John Blow' "Venus ja Adonia" (Blow nimetas maskietenduseks), mis oma olemuselt oli väike pastoraalne ooper. H. Purcelli ooper "Dido ja Aeneas" Barokiajastu suurim inglise helilooja oli Henry Purcell (1659-1695). Tema ja kogu inglise barokkmuus. tähtsaim muus
OOPER INGLISMAAL Inglise muusikateatri omapäraseks vormiks olid õukondlikud maskietendused (masque)., mida tunti juba 16. ja 17. sajandi vahetusel. Need olid mütoloogilise või allegoorilise sisuga etendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, sooloaariad, muusikalised dialoogid ning koorid. See teatrivorm sai aluseks inglise ooperile. Inglise heliloojad kirjutasid palju muusikat draamaetendustele, laialt olid levinud ka nn. semiooperid, mille ülesehituses oli muusikal väga suur osa, dramaatiline tegevus aga anti edasi peamiselt kõnedialoogides. Baroki ajastu suurim inglise helilooja oli Henry Purcell HENRY PURCELL 1659-1695 Ta oli õukonnamuusiku poeg ja laulis juba poisina kuninglikus kapellis. Purcelli karjäär oli väga kiire: juba 1675.aastal ilmusid trükist tema esinesed laulud, 1677 sai
Inglise muus.teatri omapäraseks vormiks olid olid õukondlikud maskietendused (tunti juba 16 saj lõpus). Need olid mütoloogilise või allegoorilise sisuga draamaetendused, mille juurde kuulusid pantomiim, tantsud, sooloaariad ja muus.lised dialoogid ning koorid. See teatrivorm elas ülikute majades üle ka Cromwelli ajastu ning sai hiljem aluseks inglise ooperile. Inglise heliloojad kirjutasid palju muus.t draamaetendustele, laialt levinud olid ka nn semiooperid, mille ülesehituses oli muus.l küll väga suur osa, aga dramaatiline tegevus anti edasi peamiselt kõnedialoogides. Üks esimesi inglise omapäraseid ja läbinisti muus.sse komponeeritud lavateoseid oli John Blow' "Venus ja Adonia" (Blow nimetas maskietenduseks), mis oma olemuselt oli väike pastoraalne ooper. 1.4.1. H. Purcelli ooper "Dido ja Aeneas" Barokiajastu suurim inglise helilooja oli Henry Purcell (1659-1695). Tema ja kogu inglise barokkmuus. tähtsaim muus.line
ning Chapel Royalis ning oli kuninga puhkpilli- ja klahvpillikogu ülevaataja. Muusikat oli Purcell õppinud tuntud helilooja ja organisti John Blow (1649-1708) juures. Purcell viljeles kõiki tollal aktuaalseid muusikazanreid. Ta on kirjutanud kirikumuusikat, pidu- ja leinaoode, vioolaansambleid, soololaule ja muidugi teatrimuusikat. Muusikaga teatrietendused olid Inglismaal väga armastatud. Kogu sajandi jooksul esitati rohkesti maskimänge. Uue nähtusena võitsid publiku poolehoiu semiooperid ("poolooperid"), kus leidus küll ohtralt muusikat (avamäng, retsitatiivid, aariad, laulud, ansamblid, koorid, tantsud), ent peategelased olid kõnerollid ja tegevust viisid edasi kõnedialoogid. Küllap andis siin tunda ka inglise sõnateatri tugev traditsioon. Esimeseks inglise ooperiks võib pidada Purcelli õpetaja John Blow teost "Venus ja Adonis", mis oli kirjutatud õukondlikuks meelelahutuseks arvatavasti 1682. aastal.(Muide, Blow enda määratlus on "maskimäng"!) Purcelli
annaabi.ee 
