• Jaguneb lause- ja tekstisemantikaks, kuna sõna funktsioneerib alati konkreetses kontekstis • Leksikaalne tekstisemantika Sageli ületavad sõnade viitesuhted lausepiiri, selliseid sõnu uurides tegeleme leksikaalse tekstisemantikaga. Viitesuhete üle lausepiiri ulatumine on eriti iseloomulik deiktikutele, nt. Käisime linnas. Seal oli palju rahvast. • Leksikaalses semantikas eristatakse semasioloogilist ja onomasioloogilist lähenemisviisi. Semasioloogiline lähenemisviis lähtub tähenduse uurimisel keelemärgist (vormist) ja küsib selle tähenduse järele, nt. mida tähendavad eesti keele sõnad hädaabi või kiirabi. Onomasioloogiline (kr. onomastikos ' nime- ') lähenemisviis lähtub denotaadist (e. referendist e. mõistest e. sisust) ja uurib, missugused keelemärgid on selle tähistamiseks kasutusel. Küsib nimetuste, tähistuse järele, nt. kuidas nimetatakse eesti keeles joodikut. • Fraseoloogia
mõiste, mis on üksikkeeltest sõltumatu. Selle mõiste alla koondatakse vastava üksiku keele sõnad, mis eraldatakse üksteisest teatud tunnuste alusel. Onomasioloogia küsib sõna tähistusfunktsiooni järele: kuidas nimetatakse mingit objekti või mõistet? Nt juuksehooldusvahendite onomasioloogiline väli: Lokivedelik, juukselakk, juukseõli [oluline eristav tunnus on [+vedel] Juuksegeel, juuksevaha, juuksepumat, briljantiin, juuksekreem [+poolpaks] ... Semasioloogiline väli jaguneb distributsiooniliste, täpsemalt kollokatiivsete tunnuste alusel. Välja struktuuris võetakse arvesse sõnadevahelised paradigmaatilised ja süntagmaatilised seosed. Semasioloogia küsib keeleväljendite tähenduste järele. Nt eelmises näites esitatud juuksehooldusvahendite puhul moodustame lause Juuksur soovitab kliendile [mida? ...] [milleks? ... ]. Esimesse lünka sobivad kõik eespool nimetatud juuksehooldusvahendid, sest need tähistavad tähenduselt sarnaseid olemeid
18 Terminoloogia kokkuvõte Terminoloogia osas vaatasime järeldusi, mida suhtlusteooria teemalis- test uskumustest saab teha üksiksõnade tasemel: terminite loomisel, valimisel, sõnastikus esitamisel ja tekstides kasutamisel. Sõnade ja nende tähenduste seosele saab põhimõtteliselt läheneda kahest suunast: sõnade või tähenduste poolt. Semasioloogiline lähenemine uurib, mida sõnad tähendavad; onomasioloogiline aga, kuidas mõisteid nimetatakse. Kuna sõnastikukasutajad on harjunud otsima vastust esimesele küsimusele ja pealegi on tähestiku näol olemas sobivalt üldtunnustatud meetod materjali järjestamiseks, siis sõnastike esitamiseks on semasioloogia pea ainuvõimalik valik. Koostamisel aga selliseid piiranguid ei ole ja kaaluda võib ka onomasioloogiat, täpsemini
annaabi.ee 
