täpsustada ja üldistada olenevalt õppurite arengutasemest. Õppetekst peab seonduma varem omandatuga ja olema avatud uue teksti lisamiseks (juurde haakimiseks, süvendamiseks). Millest sõltub teksti sisu? KUJUTLUS ÕPILASTEST, NENDE ARENGUTASEMEST JA -EELDUSTEST. MAAILMA- ÜHISKONNA- JA VAADE KULTUURINORMID AATED TERVISHOIU- BARJÄÄRID IDEAALID NÕUDED MEHAA- SEMANTI PROGNOOSID PED. KONTEKST NILISED LISED ÕPPEKAVA PERSO- TEKST TOIME + ja - NAL EESMÄRGID KUTSUMUS JA SOTSI- INDIVI- VAHENDID HUVID AALSED DUAALSED KOOSTÖÖVAIM ÜHISKONNA- JA ANDMED TAGASISIDESTUSEKS
Sealt on see edasi arenenud, välja on arendatud mitmeid eri meetodeid ja lähenemisviise. Haldur Õim oli esimene moodsa semantika uurija ja arendaja. Ta jaotas sõnad tähenduskomponentideks ja analüüsis tundesõnu, eesmärgisõnu, psüühikasõnu, direktiivseid sõnu. Juba Õim nimetas mõiste semantiline teadmine, mis tähendab, et suhtleja on teadlik suhtlusobjektiks levast keelevälisest tegelikkusest. Renate Pajusalu on kongitiivse semanti uurija ja on avaramalt uurinud eesti keele põhisõnavara tähendust ja kasutamiset. Ta on lisaks paljudele teistele projektidele, raamatutele välja andnud ka kõrgkooliõpiku ,,Sõna ja tähendus" 2009. Teine samas valdkonnas tegutseja on Ilona Tragel, kes on uurinud eesti keele tuumverbe. Tuumverbid osalevad sageli grammatiseerumisprotsessides ja omavad metafoorseid tähendusi. Ann Veismann tegi magistritöö aega väjendavatest ruumimetafooridest (aeg möödub jt) ja
kuulajad võivad õigesti või valesti aru saada; samuti saavad kõnelejad kasutada keelendit õiges või vales tähenduses. Selle lähenemise puhul on loomulik arvata, et igaüks ju saab aru, mida kuuldav-loetav tekst tähendab, ja tähendamine on teksti, mitte kuulaja omadus. Niimoodi on ju must valgel kirjas; kõik terved inimesed saavad aru ühtmoodi ja kui keegi saab aru teisiti, siis ta kas pole terve või lihtsalt eksib. Seda keelendi objektiivselt õiget tähendust nimetatakse semanti- liseks tähenduseks, tekstitähenduseks, sõnastikutähenduseks või sõna- sõnaliseks tähenduseks. Kui keeleteaduse alamdistsipliinide hulgas teha vahet semantika ja pragmaatika vahel, nagu kaua on tehtud, siis võib keelendit konkreetses suhtlussituatsioonis kasutada ka tema semantilisest tähendusest erinevas, näiteks ülekantud või iroonilises tähenduses, mida kirjeldab pragmaatika. See vahetegemine aga põhineb ikkagi vaikival eeldusel, et
which entailments are otherwise hard to capture.) But what, then, becomes of Davidson's claim of testability? How are we supposed to know whether such arcane T-sentences are correct or incorrect? Reply Testability weakens, but not to the vanishing point. For we can still test con- voluted T-sentences such as the foregoing against our logical intuitions, and we can still evaluate Davidson's claims to have illuminated striking semanti- cal features of the target sentence. Objection 3 Ferocious technical problems arise once one starts examining sentences with deictic elements in them (anticipated by Davidson 1967a). (A "deictic" or "indexical" element is one whose semantic interpretation varies with context of utterance, like a tense marker or a demonstrative pronoun.) For example, how would one state a truth condition for the sentence "I am sick now"? "`I am sick now' is true if and only if I am sick now" would never do,
annaabi.ee 
