mõnesse nümfi, kuid ebameeldiva välimuse tõttu ta vastuarmastust ei leidnud. Oma äkiliste ja ootamatute ilmumiste ning mitmesuguste helide tekitamisega põhjustas ta segadust, mistõttu on tema järgi nime saanud paanika. Nümf Sageli olid kreeklaste kujutluses need olendid naisssoost ega olnud inimestele ohtlikud, neid võib võrrelda Põhjamaade haldjataridega. Neile anti erilisi lisanimesid selle järgi, kus nad elasid (Oreaadid mägedes, drüaadid puudes ...). Nümfid seltsisid meelsasti teiste loodusjumalustega,. Nad erinevad teistest loodusjumalustest selle poolest, et on surelikud. Puunümfid, näiteks, elasid vaid senikaua, kuni elas nende puu, teised nümfid võidis elada kuni tuhat aastat. Kentaur Kentauril oli inimese pea, rindkere ja käed hobuse keha küljes. Neid esineb suhteliselt vähestes müütides ja lugulauludes. Nad on oma olemuses täiesti vastandlikud. Nende hulgas
Aga veel polnud ta käinud sadat sammugi, kui keegi hiilis ta juurde ja sosistas midagi kõrva - ja näe! see oli too veiderdaja tornist. ,,Lahku siit linnast, oo Zarathustra," ütles ta," siin vihkavad sind liiga paljud. Sind vihkavad hääd ja õiged ja nimetavad sind oma vaenlaseks ja põlgajaks; sind vihkavad õige usu uskujad ja nimetavad sind rahvahulga hädaohuks. See oli su õnn, et sind naerdi: ja tõesti, sa rääkisid kui pajats. See oli su õnn, et seltsisid tolle surnud koeraga: nii end alandades päästsid enese seekord. Aga lahku siit linnast - ehk homme hüppan sinust üle, elav üle surnu." Ja selle öelnud, ta kadus; Zarathustra aga läks edasi mööda pimedaid tänavaid. Linna väravas tulid talle vastu surnumatjad: nad valgustasid · tunglaga ta nägu, tundsid ära Zarathustra ja irvitasid teda väga. Q ,,Zarathustra kannab ära surnud koera: hüva, et Zarathustra on (&Q hakanud surnumatjaks! Sest meie käed on liiga puhtad selle prae <^}
jalad sisse pista. Suuremal hulgal õpilastest polnud sedagi. Imelikult mõjus see tutvus. Tänini oli Indrek ennast tundnud kivitänavail võhivõõrana, ainult linnast väljas, põldude vahel või metsas leidus nagu midagi kodust. Aga nüüd muutusid omasemaks ka valgustatud uulitsad ja nende serva ritta laotud majad, eriti siis, kui ta hiilis õhtul salaja hooviväravast välja, et kohata ümmarikku Mollit. Jah, nüüd sai kogu linn palju omasemaks ja kodusemaks. Nüüd seltsisid tänavatega, nende nurkadega, laternaga kuskil maja ees, mingisuguse linnataguse jalgrajaga, puiesteega, ühe või teise vaatega linnale, mida nad üheskoos nautinud, raekoja kellalöökidega, valgustatud poeakendega ja palju muuga muljed ja mälestused, ühed jäädavamad, teised möödaminevamad. Lisaks tuli veel midagi, mis süvendas Indreku vahekorda linnaga ja tema kivitänavatega. Algas sellest, et kui Indrek
annaabi.ee 
