Sebrade eluiga on kuni 28 aastat. Eksisteerib 3 liiki sebrasid: kõrbesebrasid, savannisebrasid ja mägisebrasid. Selts: Kabjalised Sugukond: Hobuslased Perekond ja liik: Equus zebra Sebra on võimeline järskudel mäenõlvadel kiiresti ja osavalt liikuma. Ta on hästi kohastunud eluks Aafrika mägistes piirkondades. Sebrad elavad väikeste karjadena, mis on tihti segunenud teatud antiloopide karjadega. Sebrad on teravate meeltega: kuulmine ja nägemine. Nende abil on nad võimelised seltsilisi antiloope hädaohu eest õigel ajal hoiatama. Sebrade kari koosneb juhttäkust, ühest kuni kuuest märast ning nende kõigivarssadest. Enamasti sebra toitub rohust, vahel puukoorest ja lehtedest. Maiuspalana puuviljadest ja pungadest. Tal kulub söömiseks aega suur osa päevast samal ajal jälgides, ega pole mõnd kiskjat läheduses. Sebra on suutnud kuiva ja palava kliimaga kohaneda, kuna ta on võimeline veeta läbi
Väärtustama väärtust andma? Me kõik väärtustame midagi kes raha, kes inimsuhteid, kes vabadust. Mitte keegi poleks õnnelik ilma rahata, kuid raha pole ju kõige olulisem, piisab ainult sellest, et meil oleks katus pea kohal ning sõbrad meie ümber. Või siiski raha eest saab ju osta endale maja või korteri ning ehk ka seltsilisi? Kas raha on kõige alus või on ka maistel väärtustel siia ilma asja? Rahaga võib nii elada kui seda kasutada ka tapamasinana, seega on rahal väga suur mõjuvõim inimeste üle. Vaene inimene soovib endale mõned kopikad, et osta süüa ning sooja saada, rikas aga ei tunnegi nii väikseid numbreid ning ihkab aina suuremaid summasid. Jõukas leer ei kujutaks ettegi elu ilma suurimate mugavustega, millest viletsal järjel olevad inimesed ainult unistada võivad
Saunas käijaid oli mitmesuguseid, meie näidendi peategelane, aga heatahtlik tütarlaps, kes aitas kombekalt vanureid ja sai ise lavale minna alles siis, kui kõik saunalised läinud olid. Nii ka seekord. (Kilin ja kolin, Vanapagana tõld tuleb) Vaeslaps omaette:Mis jant see nüüd siis lahti on, kilin ja kolin nagu mitu saksa tõlda oleks läve ees peatunud. Panen õige särgi selga ja vaatan üle ukseprao, mis seal toimub. (Näeb Vanapaganat ja tema seltsilisi teeb risti ukse ette ja jookseb lavale) Vanapagan väljast:Tule nüüd välja, tütreke, lähme ära! Vaeslaps:Ei ole riideid, ei saa minna! Vanapagan:Küll lasen kodust riided tuua, ütle, tütreke, mis sulle tarvis. Hiir saunanurgast:Üksi, üksi, õeke! Vaeslaps:Ei ole siidisärki selga panna. Emand poegadelt:Kes teist kõige usinam? Vanapagana poeg1:Mina kui tuul! Vp poeg2:Mina kui vesi! Vp poeg 3:Mina siin ja seal!
Kassidel oli ühiskonnas väga suur mõju, saavutades isegi jumaliku staatuse. Peale surma nad palsameeriti, samamoodi nagu vaaraod ning järgnes leinaperiood. Vahemeremaadesse purjetavad kaupmehed tõid kassid laevadel Egiptusest Euroopasse. Kreeklased ei näidanud nende suhtes ülesse erilist indu, sest hiiri püüdsid nende elamisest nirgid, kuid sellegi poolest pidasid nad neid lemmikloomadena ja viisid rihmaotsas õue jalutama. Roomlased seevastu nägid kassides seltsilisi ja levitasid neid Euroopas ka laiemalt. Kasse viidi mööda kaubateid ka idamaadesse, nii nad jõudsid ajaloo varastel etappidel Aasiasse, kus paljusid tänapäeval tuntud tõuge peeti pühade templiloomadena. Nende hulka kuuluvad birma kass, kes pärineb Birmast ning siiami kass, kes on pärit endisest Siiamist. Keskajal oli kasside tulevik Euroopas lootusetu. Neid peeti öö ja pimeduse sigitisteks ja usuti, et neil on ühendus nõidadega
Ja sellega sai asi otsustatud, ta kutsus parunid ja ütles neile, et nad peavad juuksekarva omaniku leidma ja selle naise võtab ta enda riiki kuningannaks. Parunid mõistsid, et neid on narritud ja petetud. Vaadati vihaga Tristani poole, sest kahtlustati, et ta on jälle mõne kavalusega hakkama saanud. Tristan teadis, kellele see juuksekarv kuulub ja ütles, et otsib läheb ise otsima kuldjuukselist kaunitari. Ta riietas end nii nagu kaupmehed, et ära ei tuntaks. Ta tutvustas ka seltsilisi, kes temaga olid, kui kaupmehed, kes tulid äri ajama. Ühel hommikul kuulis ta jubedat heli, nagu oleks deemon röögatanud. Saades teada, et seda häält teeb kõige tigedam ja jõletum elukas. Iga päev pidi ta tulema oma koopast välja ja võtma koha sisse linna värava juures. Keegi ei saa ei sisse ega välja, kui pole annetanud sellele lohele noort neidu. Tristan võitles selle koletisega, teadmisega et kui ta tapab ta, saab ta Heledapäise Isolde
nuruda?» «Ma kardan, neil oli teine, kurjem nõu,» sosistas Agnes kähvatades. «Kurjategijad!» kiristas Mönnikhusen, laagri poole rusikat raputades. «Ara vannu neid, isa,» ütles Agnes jälle pehmemaks minnes. «Ma olen neile siiski suurt tänu võlgu, sest nad on minu eest väga hästi hoolt kandnud. Teaksin ma ainult, mis nad minu seltsilisega on teinud!» «Kena seltsiline, kes häda ajal putku paneb!» pilkas Risbiter kibedasti. «Ma tunnen teisi seltsilisi, kes veel enne häda-aega putku panid,» oli Agnese kärme vastus. «Aga see'p see on, mis mind vaevab: ma ei või uskuda, et Gabriel tõesti on põgenenud. Ma kardan, nad on ta haavatult, võib-olla surnult kuhugi maha jätnud.» «Miks ei pidanud ta põgenema, kui ta teadis, mis teda kui vene salakuulajat Tallinnas ootas?» 363 «Olge vait, junkur Risbiter!» hüüdis Agnes põlevau silmil. «Teie ei tea, mis te räägite. Gabriel ei ole salakuulaja!»
vinguma. Oks pimestav välgusähvatus järgnes teisele, üks kõrvulukustav kõuekärgatus teisele. Ja n ü ü d hakkas vihma voolama nagu oavarrest ja tõusev torm kihutas seda laiade ojadena mööda maapinda. Poisid hüüdsid üksteist, kuid tuulekohin ja kõuekärgatused matsid nende hääled täielikult enda alla. Lõpuks jõudsid nad siiski üksteise järel telgi varju, lõdisedes külmast ja hirmust ning nõrisedes veest, kuid hädas seltsilisi omada oli juba midagi, mille eest võis t ä n ulik olla. Nad ei saanud omavahel kõnelda, sest vana puri plaksus nii metsikult, isegi kui muu müra oleks kõnelemist võimaldanud. Torm aina tugevnes, ja viimaks rebis puri end kinnitiste küljest l a h t i ja läks iilingus lennates minema. Poisid haarasid üksteisel kätest ja jooksid komistades ning muhke saades suure tamme varju jõe kaldal. Nüüd oli võitlus täies hoos. Taevas leegitsevale
annaabi.ee 
