ja soovinud võitlust. Aga tark õpetanud Kalevipoega ja andnud ühe kuuseoksa ja ühe liivatera ja ühe veetilga. Kui nüüd Kalev läinud, tulnud nõid, ja Kalevi visatud liivaterast sündind mägi. Ja kui nõid ju mäest läbi oli saanud, siis visanud kuuseoksa, ja siis tekkinud suur mets. Ja kui nõid metsast läbi raiunud, visand Kalevipoeg veetilga maha, siis tulnud Peipsi järve sündimine, nii et ta veel meie päevil olemas on. Ja nõid jäänud selle taha maha selleperast, et ta ei ole mitte läbi ei ka üle saanud minna -- vesi olnd sügav. Olevi surm Vanal ajal ehitadud Tallinnas üht kirikut, ja töölised, kes seda kirikut ehitanud, ei teadnud sugugi selle ehitusemeistri nime, kuna nad temast ikka palju lugu pidanud. See käinud aga söögiaegadel Tallinnast Narva söömas ja tulnud jälle iga kord selleks ajaks tagasi, mil tööleminemiseks paras aeg olnud. Kui kirikutöö juba lõpule jõudnud, olnud ehitusemeister
järgmist: "See härra Bock rääkis maakeelt ja isegi õige viisakalt, aga ikkagi oli tema kõnel see sakslaste napp ja naksakas ja äramoonutav viis küljes, mis mind koguni siiamaani vastumeelsusest kergelt nõksatama ajab." Kross ei markeeri Timo keelekasutust, ta lihtsalt lisab, et tema eesti keel oli iseäralik. Seevastu näiteks A. H. Tammsaare romaanis "Ma armastasin sakslast" on vanal parunil suus just see iseäralik eesti keel: "Mina armastap see eesti rahvas, selleperast tahap ma teadma. Mina moistap: teie tulep kokku, joop ja loulap, ja kui teie saama küllalt jooma ja loulma, siis teie hakkap see armas eesti rahvas juhtima ja valitsema, sest ka tema olep üks kange loulu rahvas, nagu mina ise oma korvaga kuulama." Üks paremaid võimalusi rõhutada tegelase võõrust/võõrasust ongi panna ta rääkima vigast võõrast keelt.41 Kross seda võtet Timo puhul ei kasuta, mistõttu ei teki ka võõrastavat efekti. Timot saadavad n-ö aadellikud
"See härra Bock rääkis maakeelt ja isegi õige viisakalt, aga ikkagi oli tema kõnel see sakslaste napp ja naksakas ja äramoonutav viis küljes, mis mind koguni siiamaani vastumeelsusest kergelt nõksatama ajab." Kross ei markeeri Timo keelekasutust, ta lihtsalt lisab, et tema eesti keel oli iseäralik. Seevastu näiteks A. H. Tammsaare romaanis "Ma armastasin sakslast" on vanal parunil suus just see iseäralik eesti keel: "Mina armastap see eesti rahvas, selleperast tahap ma teadma. Mina moistap: teie tulep kokku, joop ja loulap, ja kui teie saama küllalt jooma ja loulma, siis teie hakkap see armas eesti rahvas juhtima ja valitsema, sest ka tema olep üks kange loulu rahvas, nagu mina ise oma korvaga kuulama." Üks paremaid võimalusi rõhutada tegelase võõrust/võõrasust ongi panna ta rääkima vigast võõrast keelt.41 Kross seda võtet Timo puhul ei kasuta, mistõttu ei teki ka võõrastavat efekti. Timot saadavad n-ö
järgmist: "See härra Bock rääkis maakeelt ja isegi õige viisakalt, aga ikkagi oli tema kõnel see sakslaste napp ja naksakas ja äramoonutav viis küljes, mis mind koguni siiamaani vastumeelsusest kergelt nõksatama ajab." Kross ei markeeri Timo keelekasutust, ta lihtsalt lisab, et tema eesti keel oli iseäralik. Seevastu näiteks A. H. Tammsaare romaanis "Ma armastasin sakslast" on vanal parunil suus just see iseäralik eesti keel: "Mina armastap see eesti rahvas, selleperast tahap ma teadma. Mina moistap: teie tulep kokku, joop ja loulap, ja kui teie saama küllalt jooma ja loulma, siis teie hakkap see armas eesti rahvas juhtima ja valitsema, sest ka tema olep üks kange loulu rahvas, nagu mina ise oma korvaga kuulama." Üks paremaid võimalusi rõhutada tegelase võõrust/võõrasust ongi panna ta rääkima vigast võõrast keelt.41 Kross seda võtet Timo puhul ei kasuta, mistõttu ei teki ka võõrastavat efekti. Timot
annaabi.ee 
