73) N: Ma sinu üle kui kallistus, su soojusest täitub mu särk. Ei peata enam miski me verd, mis koidust hööguma köet. ( 5, 6; lk. 354) M: Su saladusi otsimast ei väsi - Ah! Nii mu kätes, nii mu kallistatu, las loen su silmist kaunist, julget pattu! ( 4, lk. 73) N: Me sööme ühisest roast, sa kergitad mu patja, sa ajad kärbsed mu toast, sa oled mu seljakatja. ( 1, lk. 449) M: Mu poole kõik su meeled tõtlevad: kui kaunis sinu kinnisilmi näha, suu vaikib abitult: mis võin ma teha? Ah, kuumi mõtteid näen sind mõtlevat! ( 6, lk. 73) N: Õnn ei tule, nagu oodand ma ja lootnud, üle öö: ta on aastate hool ja valude töö. Kuid mu õnn, minu ainus, kuis hoian ma sind. ( 1, 5; lk. 14) M: Kuis sülelusis teadlikuks sai keha:
vooruslikust. Luuletuses avaneb Underi anne kreatiivselt kujutada armu- ja looduselamusi. ,, Kui nagu liblik hõljub naeratus/ sul ümber huulte avaneva mooni, '' kirjeldab Under oma armastatu kergelt tulevat, muretut naeratust, mille ilu on võrreldav avanenud mooniga. Luuletus ,, Sina ja mina'' , mis ilmus kogumikus ,,Kivi südamelt'' aastatel 1930-1935 on hoopis teise alatooniga kui nooruses kirjutatud armastusluuletused. ,, Sa ajad kärbsed mu toast, / sa oled mu seljakatja./ Kuid sina oled kindel, / kui lendaksid tuvid sull' suhu - / Nii tugev vaist on lindel, / kes ikka teavad: kuhu.'' Ridades kajastub autori küpsemist, noorusliku armastuse esimesest etapist ülesaamise ning jõudmist abielu staadiumisse, kus on oluline üksteise toetamine ja arusaamine. Lõpus räägib autor lindudest, kellel on kindel siht; ja nagu õnnestunud abieluski, abikaasad käivad sama teed. Hilisemas luules kohtab harva kirglike hetki ja kirjeldusi maailmast läbi roosade prillide
/ Kus algan ma? / Kes lahutaks küll lained merest? / Su verelibled minu verest?" Naine on oma luuletustes kasutanud ka julgeid, kohati koomilisi vihjeid, millega tõestab, et oma tundemeelse naiselikkuse keskme tabamiseks ei pea alati sügavaid sõnu kasutama. ,,Me sööme ühisest roast, sa kergitad mu patja, sa ajad kärbsed mu toast, sa oled mu seljakatja. Ma murdun su põlve najal, sest muret on üleliia sel ja vist igal ajal, neid pole kuhugi viia." Visnapuu see-eest kasutas huvitavaid väljendeid, mis nii mõnigi kord mõtlema panid ning mida tavalises kõnepruugis ei kasutakski. Heliseva riimi saavutamiseks olid talle omased kohati kummalised moondetuletised
Ootus ja igatsus isamaa vastu; pagulus; sõjavastasus; koduigatsus; värvikad kirjeldused; väga elurõõmus, aga ka väga masendav ja negatiivne; huvitavad väljendid. Sina ja mina Me sööme ühisest roast, sa kergitad mu patja, sa ajad kärbsed mu toast, sa oled mu seljakatja. Ma murdun su põlve najal, sest muret on üleliia sel ja vist igal ajal, neid pole kuhugi viia. Kuid sina oled kindel, kui lendaksid tuvid sull' suhu nii tugev vaist on lindel, 29
annaabi.ee 
