Melchior Hoffmann, kes sai endale pärast nime ,,Liivimaa prohvet". Ta ei taotlenud uuendust ainult õpetuses, vaid kogu elukorralduses, kuid ilma surveta ja vägivallata. Aastaks 1532 on usupuhastus igatahes juba võimule pääsenud. Usupuhastuse peakandjateks olid linnad ja linlased, kes üksikute usupuhastuse kuulutajate ja teiste uue usu pooldajate mõjutusel tutvusid uue liikumisega ja sellega liitusid. Linnade magistraadid soodustasid seda liikumist, seda ära kasutades enda seisuslikes huvides. Nii Tallinnas kui ka Tartus kuulutati evangeeliumi ka eesti keeles. See polnud sel ajal juhuslik nähtus. Nagu liivimaa ristiusku heitmisel püüti teataval määral liivlasi ja eestlasi endid ristiusu teenistusse võtta ja nende kaudu mõjutada nende suguvendi, nii arvestati ka nüüd usupuhastuse läbiviimisel. Püüti mõjutada nii linlasi kui maal elavaid talupoegi. Usupuhastuse sisu ja eesmärgi kohta oli tekkinud mitmeid põhimõttelisi seisukohti. Küsimus
ligimestega. Tähtsal kohal on vennaste võrdsus ja palvetunnid. Kõik rügavad ühtmoodi alandlikkuses, armulauda hakatakse nimetama armastus söömaajaks. Tegeldakse ka koos laulmisega, sest usutakse, et laul tuleb inimese südamest. Pietismile järgneb 18. sajandil valgustusajastu. Filosoof Immanuel Kant on öelnud, et see oli ajastu, mil inimkond vabanes oma alaealisusest. Hakati kahtlema religioossetes printsiipides, kirikus ja seisuslikes autoriteetides ning hakati enam väärtustama ratsionaalselt mõtlemist, demokraatiat ja inimõigusi. Valgustusajastuga käis koos linnastumine ja kiire tehniline progress, linnainimestel kadus side kirikuga. Erinevalt reformatsiooni minevikuihalusest vaatas valgustusaeg tulevikku. See ühildub ka kristliku õndsuslooga. inimkonna edasiminek on õndsuslooliselt seletatav. Samas jääb suureks küsimuseks, kuidas ühendada usku paremasse tulevikku väitega, et inimene
kaubanduse, heeringapüügi ja karjakasvatusega. Lõunaprovintsid (Flandria, Brabant) olid Euroopa arenenumaid töönduspiirkondi. Kaguprovintsides (Luksemburg) domineeris vabale tööjõule tuginev põllumajandus. Rahvastiku tihedus Madalmaades oli suurim Euroopas üle 70 in/km2. Kõrge linnastumus kiirendas kodanluse esiletõusu. Vaid kõige lõunapoolsemates provintsides (Artois, Hainaut) oli aadli mõju seisuslikes esindustes linnadest suurem. Põhjapoolsetes Friisimaa ja Groningeni provintsides polnudki aadelkonda ja seetõttu puudusid aadlikud ka staatidest. Madalmaade arengutaset näitas tema osakaal Hispaania Habsburgide tuludest: Madalmaadest laekus Hispaania riigikassasse kaks miljonit kuldnat aastas, samal ajal kui Itaaliast laekus miljon ning Hispaaniast ja tema asumaadest vaid pool miljonit kuldnat. Vabadusvõitlus Hispaania ülemvõimu vastu
annaabi.ee 
