Taluhooneid ümbritsev maa jagunes karja-, heina- ja põllumaaks + mets Eesti talupoja argielu ERM Kõrtsis käimine Kaks kooskäimise võimalust: kõrts ja kirik Kõrts oli omamoodi klubi --- tähtsad uudised, kokkulepped sulastega, võimalus lõõgastuda Viinaköögid – viljast viina põletamine - tulus ära mõisnikele Talurahva riietus Igal kihelkonnal omad riided – rahvarõivad Kõik tehti käsitsi ja kodus erilise hoolega Pidulikud riided ehk seisuriided --- pärandati hoolega Käimise riided ehk käimariided Tööriided ehk pidamise riided --- kanti iga päev, lihtsakoelisemad, kaunistusteta Talurahva pidulik riietus Talurahva toit Tähtsaim toit oli leib - ikalduse aastatel lisati ka tammetõrusid ja sammalt - leiba peeti pühaks - “Austa leiba, leib on vanem kui meie” (vanasõna) Leiva kõrvale soolasilk Kört – poolvedel jahusupp Naeris – eestlaste “kartul” Tangu- ja jahupuder
esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid · Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest.Ümber keha seotud vöö pidi tegema tugevaks ja hoidma haiguste eest. Eriline kaitsev omadus usuti olevat kinnastel. Neid kanti mõnikord ka suveti vöö vahel. Rõivastust külas mõjutas otseselt talupoja elurütm ja selles vahelduvad töö-, puhke- ja pidupäevad. Rõivad jaotati vastavalt sellele kolme ossa: · pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning pärandati sageli lastelegi. · käimise rõivad ehk käimariided vähempidulikeks käikudeks · töörõivad ehk pidamise riided, mida kanti iga päev ja mis tehti halvemast materjalist ja kaunistusteta; kanti ka vanu käimise rõivaid. Lõuna-Eesti (Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa) · väga vanade rõivavormide visa püsimine paistis silma Mulgimaal: naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud,
Neiud eristusid selgesti abielunaistest. Peakatte järgi võis eristada neidu, lapseootel tüdrukut, abielunaist, mõnel pool ka lesknaist. Oluline abielule viitav märk oli ka põll. Samas mehe rõivaste järgi polnud võimalik külas määrata selle kandja perekonnaseisu. Riided olid jaotatud vastavalt talupoja elurütmile kolme ossa: 1) töörõivad ehk pidamise riided, mida kanti iga päev, 2) käimise rõivad ehk käimariided vähempidulikeks käikudeks ja 3) pidulikud rõivad ehk seisuriided, mida kanti vaid väga pidulikel puhkudel, hoiti hoolega ning sageli pärandati ka lastele. Töörõivaste puhul oli esikohal praktilisus. Kohustuslik lisand oli vöö, mille kandmist põhjendati nii tervise hoidmise kui ka maagiliste uskumustega. Pidurõivastuses oli esikohal esteetilisus, rõhutamaks sündmuse tähtsust. Kõige pidulikumat riiet kanti leeris, pulmas ja lauakirikus. Laste riided piirusid nii tüdrukutel kui poistel põhiliselt valge linase särgiga, jahedama ilmaga
annaabi.ee 
