Leiba küpsetati nüüd ahjude sees. Hiljemalt 11.–12. saj olid elamuahjud Eestis koldega. 18. saj II poolest hakati kerisahje pealt kinni ehitama. Koos koldega oli reheahi kuni 3 m pikk ja 2 m lai. Ahjus küpsetati leiba, muud toidud valmistati koldel. 19. saj lõpul ehitati rehielamutesse lõõridega ahjusid, mis olid ühendatud korstnaga. 6. Miks on rukkileib maitsvam kui odraleib? Rukkijahust hapendamisega kergitatud leib oli toitvam kui odraleib, säilis kauem pehmena ning oli seisnult maitsvam süüa kui külmalt kõvaks ja rabedaks muutunud odraleib. 7. Millised rahvad söövad rukkileiba? Iseloomulik Euroopa idaaladel elavatele rahvastele nagu eestlased, lätlased, leedulased, ida-soomlased, karjalased, venelased, valgevenelased, põhja-ukrainalased. 8. Rukkileiva eelised, toitainete sisaldus Rukkileib on tervise allikas, sisaldades olulisi toitaineid. Leivast saame kolmandiku toiduenergiast ning kolmandiku valgu ja süsivesikute kogusest.
Nii polegi imestada, et just rukkist sai meil järgmistel sajanditel põhiline teraviljakultuur ja leivavili. Seoses rukkikasvatuse laialdase levikuga hakati igapäevaseks toiduks üha rohkem kasutama hapendatud rukkileiba, see oli ka esimeseks suuremaks uuenduseks teravilja kasutamisel (Moora, 1980). Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Rukkijahust hapendamise teel kergitatud leib oli igati tulusam, odrajahust tehtud leivast toitvam, püsis kauem pehme ja oli seisnult maitsvam kui külmalt kõvaks ja rabedaks muutunud odrakakk (Moora, 1980). Seetõttu ongi rukkileib iseloomulik just Euroopa idaaladel, kus see ka peamiseks toiduks kujunes. Hapendatud rukkileiba, mida küpsetatakse kobedast tainast suure pätsina, söövad eestlased, lätlased, leedulased, idasoomlased, karjalased, teised soome-ugri väikerahvad, venelased, valgevenelased ja põhjaukrainlased. Niisuguse leiva valmistamise traditsioon oli piiritletud
Nii polegi imestada, et just rukkist sai meil järgmistel sajanditel põhiline teraviljakultuur ja leivavili. Seoses rukkikasvatuse laialdase levikuga hakati igapäevaseks toiduks üha rohkem kasutama hapendatud rukkileiba, see oli ka esimeseks suuremaks uuenduseks teravilja kasutamisel. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal. Rukkijahust hapendamise teel kergitatud leib oli igati tulusam, odrajahust tehtud leivast toitvam, püsis kauem pehme ja oli seisnult maitsvam kui külmalt kõvaks ja rabedaks muutunud odrakakk. Seetõttu ongi rukkileib iseloomulik just Euroopa idaaladel, kus see ka peamiseks toiduks kujunes. Hapendatud rukkileiba, mida küpsetatakse kobedast tainast suure pätsina, söövad eestlased, lätlased, leedulased, idasoomlased, karjalased, teised soome-ugri väikerahvad, venelased, valgevenelased ja põhjaukrainlased. Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks.
annaabi.ee 
