Tõugete lähtekohta nimetatakse maavärina koldeks ehk hüpotsentriks, seal vabanenud energia põhjustab lõhesid, murranguid ning piki neid kivimasside nihkeid. Seismilised lained levivad Maa sfäärides ja piki maapinda. Lained võivad tekkida looduslikult ja tehislikult. Loodusliku tekkega lained pärinevad maavärinate epitsentrist ja levivad sellest suure kiirusega eemale. Tehislikud lained on põhjustatud plahvatuse tagajärjel vabanevast seismilisest energiast. Maavärinate esinemine paikkonniti Maavärinate epitsentrid, 19631998 Maavärinad ei toimu igal pool sama tihedalt. Maavärinate tõenäosus on suurim seal, kus on tektooniliste laamade liitumiskohad. 1960. aastatel kasutasid Ameerika ühendriigid seismomeetrite (maapinna liikumisi registreeriv seade)süsteemi, et jälgida tuumapommide katsetusi maailmas. Need seismomeetrid registreerisid ka kõik üle maailma
tekivad nii S ja P lainete varjatud tsoonid viitab see selgelt tuuma välimise vöö vedelale olekule. Põhiliselt meteoriitsetele, seismilistele ning Maa tiheduse andmetele tuginedes võib väita et Maa tuumas on ülekaalus metallilised elemendid, põhiliselt raud, tõenäoliselt veel nikkel, veidike väävlit, hapnikku, räni). Tuuma jaguneb: VÄLISTUUM - 2900- 5200 km. Tuuma ja vahevöö piiril toimub seismiliste P-lainete levikukiiruse järsk langus ja S-lained enam edasi ei levi. Seismilisest allikast tekib Maa teisele poole (alates 103°) S-lainete varju ala, mistõttu arvatakse et välimine tuum on vedelas olekus. SISETUUM - 5200 km sügavusest kuni Maa keskpunkti. Juhib S-lained kuid väga aeglaselt mistõttu arvatakse et on lähedal aine ülessulamis temperatuurile. 7. Ookeaniline ja kontinentaalne maakoor nende vanused, paksused ja üldine ehitus ning erinevused? Ookeanikoore ja kontinentaalse maakoore tekkimine ja hävimine.
Seismiliste lainete leviku kiiruste ja seaduspärasuste uurimisel opereeritakse seismilise lainetuse kiirega (nagu valguslainetuse puhul). Juhul kui Maa sisemus oleks ühtlane, s.t. Maa oleks homogeenne keskkond, siis seismilise lainetuse kiired leviksid sirgjooneliselt läbi Maa. Kuna Maa ei ole homogeenne, siis seismiline lainetus (lainekiir) muudab maasisese keskkonna muutuste piiril suunda e. murdub ja osa seismilisest energiast peegeldub tagasi maapinnale (kiir peegeldub tagasi). Maa sügavuse suurenedes toimub ka pidev geostaatilise rõhu suurenemine, mis suurendab kivimite tihedust. Selle tulemusena muudab seismiline lainetus vaatamata isegi teravatele keskkonna muutuste puudumisele pidevalt (kaarjalt) oma leviku suunda, s.t. seismilne laine levib sellises keskkonnas piki koolutatud või painutatud kõverat trajektoori. (http://lepo.it.da.ut.ee/~arps/maateadus/MT_sfaarilineehitus)
annaabi.ee 
