Kuna tal oli teatud aegadel raske tööd leida, nõustus ta alasti poseerima. Tema välimust on ka veidi parandatud: tal oli valehambumus, seega ta esihambad seati korda ning talle on tehtud nii nina kui ka lõuaoperatsioon, kuid see on ka seatud kahtluse alla. Läbimurre karjääris 1948. aastal saab ta lõpuks oma esimesed kõrvalosatäitja rollid filmides ,,Pea kinni! Las käia!" ja ,,Ohtlikud aastad". Järgnesid pisirollid ning tema karjäär näis seiskuvat, kuni 1950. aastal linastus filmiklassika ,,Asfaldidzungel" ja Monroe pälvis esmakordselt avalikkuse tähelepanu. Temast oli kujunemas filmistaar ja järgnes rida väljapaisvaid rolle. Järgnevad aastad olid tema jaoks läbimurdelised. Ta astus üles paljudes kuulsates rollides, kus ta kehastas väga erinevaid isiksusi ja näitas oma mitmekülgsust näitlejana. 1953. aastal mängis ta senisest kaalukamat osa ühes Monroe kuulsamas
4) pinnavee pealevalgumine, 5) sagedane üleujutus tulvavetega, 6) vee paisutamine veehoidlatega, 7) vett raskesti läbilaskvad mullad. Sagedasemad liigniiskuse põhjused on kõrge põhjaveeseis, pinnavee pealevalgumine ja vett raskesti läbilaskev muld. Ülalmainitud põhjustel tekkiv liigniiskus võib avalduda kas ainult mullasiseselt või ka maapinnal. Mullasisene liigniiskus on tavaliselt tingitud põhjaveest, maapinnale kogunev vesi aga intensiivsest pinnavee juurdevoolust. Seiskuvat pinnavett võib põhjustada ka vett raskesti läbilaskev muld, mis takistab sademete vee infiltratsiooni. Sel juhul liigniiskuse aste oleneb sademete hulgast ja on tavaliselt ajutise iseloomuga. Liigniiskust võivad põhjustada ka mulla iseärasused. Näiteks nii leet- kui ka gleimullad on väikese veemahutavusega, mis omakorda tingib infiltratsiooni vähenemist ja liigniiskuse teket. Tavaliselt ei põhjusta mulla liigniiskust mitte üks, vaid mitu tegurit. Et liigniiskeid maid
juhtis Püha Peetri kiriku ehitustöid Raffael (1483-1520),kes pöördus ladina risti kujulise põhiplaani juurde. Kui Raffael 1520 .aastal suri, jätkas ehitustööde juhtimist Baldanare Peruzzi (1481-1536), kes taas eelistas Bramante tsentraalehitist, aga temalegi ei olnud antud ehitustöid lõpetada. Peruzzi järglane Antonio da Sangallo (1483-1546) venitas põhiplaani uuesti pikaks, tegi kiriku ja kupli mudeli ning ehitas kiriku ristihaaru kuni oma surmani. Siis näis kiriku ehitus täiesti seiskuvat. 1547.aastal kutsuti kiriku peaarhitektiks Michelangelo(1475-1564), kes pöördus lõplikult tagasi tsentraalehitise juurde.,.. Bramante kavandatud harmooniline lahendus asendus nüüd jõuliste ja ägedate vormidega ,kõige määravam osa kompositsioonis kuulus aga kuplile. Kupli teostamisel tugines Michelangelo küll Brunelleschi kooriksüsteemile, viklite abil ülemineku asendas aga kõrge silindrilise trumliga. Rõhtjõud neutraliseeris aga raudtõmbrõnga abil
annaabi.ee 
