mille tulemusena järve kaldajoon lüheneb kolm jalga aastas. Kolmandik järvest on juba kadunud (lõunapoolne osa), ja järve taastajad kahtlevad, kas Surnumerd on üldse kunagi võimalik päästa. (www.en.wikipedia.org/wiki/Dead_Sea) Kuna Jordani jõe vett ei saa enam kasutada, üritati probleemi lahendada kanaliga, mis suunaks Punasest merest või Vahemerest vett otse Surnumerre. Ökoloogid on aga arvanud, et kanal tekitab veel rohkem kahju. Projekti seisatasid aga poliitilised probleemid Iisraeli ja Palestiina vahel. (Eesti Postimees, 17.04.2006) Kasutatud kirjandus: www.en.wikipedia.org/wiki/Dead_Sea http://www.foeme.org/projects.php?ind=21 http://et.wikipedia.org/wiki/Surnumeri http://www.miksike.ee/docs/referaadid/surnumeri_evelin_viks.htm http://www.jafi.org.il/education/noar/sites/deadsea.htm http://www.einbokek.com/deadsea.htm http://www.naturalhistorymag.com/master.html? http://www.naturalhistorymag.com/1003/1003_feature.html
Üks päev Rudolf aga küsis, kas Irma ei tahaks temaga üht ärireisi kaasa teha. Irma lõpuks otsustas minna ise ei teadnud küll kuhu aga ta läks. Selgus, et nad läksid oma uude koju. Sooniku tallu, kus kohtasid sealset pererahvast. Vanamemm nähes Irmat soigus endamisi, et liiga nooruke meie koha perenaiseks. Nad suundusid põllult uudistades heinamaa poole ja siis Irma taipas, miks Rudolf tal ennist kõrged kalossid oli käskinud jalga panna. Nad seisatasid heinaküüni ees- millest hiljem nende nn. armumuuseum sai. Seal tuli värsket heina lõhna, nad pikutasid nende heinade sees. Ja kui nad lõpuks küünist lahkusid, et edasi minna, oli Irmal tundumus, nagu oleks iga põõsas iga puu, iga mätas ja küngas omaks ning armsamaks saanud, sest nad kõik olid nagu nende armastuse tunnistajaiks. Irma lausus mehele, et ta ei unusta seda küüni iial, kuid mees seevastu lausus, et laseb selle vana uberiku maha kista, kuid lõpuks otsustati
esmakordne vaatepilt rinde ajal. Naise kõrval oli viisakates riietes mees. Mehed silmitsesid üksteist, neil mõlemal oli seljas pleekinud, lapitud ja määrdunud univorm. Lootusetu oli neil ennast selle mehega võrrelda. Majad, kuhu mehed paigutati, asusid üsna lähedal kanalile. Sealpool kanalit oli paplisaludega piiratud tiigid ja ka naised. Nad käisid õhtuti kanalis ujumas. Mehed märkasid ootamatult kolme naist. Nad sammusid ega teinud poistest välja. Leer hõikas neile midagi ja nad seisatasid ja naeratasid. Tjaden haaras majast pätsi leiba ja naised näitasid neile, kus nad elavad. Kuna mõlemal poolel oli keelatud teisele poole kallast minna otsustasid mehed salaja öösel üle ujuda. Naisi oli kolm ja mehi neli, seega otsustati Tjaden täis joota. Nad võtsid toidumoona kaasa ja ujusid üle. Naised andsid neile riided, mis viimased omale selga panid. Tõmmu naine õrnutses Pauliga ja rääkis talle midagi prantsuse keeles. Mehed said mõne aja pärast kokku ja jätsid naistega
Tristani hobuse jalgade ette maha. Gudule kiristas hambaid. Vahepeal oli juba valgeks läinud, kuigi päike polnud veel tõusnud. Õrn roosakas valgus levis rõõmsalt üle Sammasmaja vanade murenenud korstnate. Oli tund, 2 8 2 476 mil ülal katusekambrites kõige varasemad ärkajad oma aknad rõõmsalt avasid. Mõned maainimesed, mõned juurviljamüüjad eeslite seljas hakkasid juba üle Greve'i platsi turu poole minema. Nad seisatasid pilguks Roti-augu ümber koondunud sõjameeste rühma juures, silmitsesid neid hämmastunult ja liikusid edasi. Ema läks ja istus oma tütre kõrvale, varjates teda oma kehaga, jälgides liikumatu pilguga oma last, kes ei liigatanudki, vaid tasakesi sosistas: «Phoebus! Phoe-bus!» Mida kaugemale müürilõhkujate töö edenes, seda kaugemale taganes tahtmatult ema ja seda rohkem surus ta oma tütart vastu seina. Ta piilus kogu aja ega lasknud kivi silmist.
Nüüd aga ei ole mul temast mingit mälestust.» Ja ta surus tagasi väikese nuuksu. Siis ta seisatas ja ütles endale: «See oli just siin. Oh, kui see veel kord juhtuks, ma ei ütleks enam nii, ei ütleks seda mingi hinna eest! Kuid nüüd on ta läinud; ma ei näe teda iial, iial, iial enam.» 110 See mõte viis ta meeleheitele ja ta läks ara, pisarad veeresid tema palgeid mööda alla. Siis läks mööda salk poisse ja tüdrukuid, Tomi ja Joe mängukaaslasi. Nad seisatasid, vaatasid üle püstaia ja kõnelesid aukartlikul toonil, kuidas Tom oli teinud seda ja seda viimane kord, millal oad teda olid näinud, ja kuidas Joe oli öelnud seda ja teist tühiasja (mis oli täis hirmsat eelaimust, nagu nad nüüd selgesti taipasid!), ja iga kõneleja näitas täpselt köha, kus kadunud poisid olid seisnud tol korral, ja lisas siis midagi taolist: «Ja mina seisin just nii -- täpselt niisama nagu
annaabi.ee 
