Looduslikku kriiti (CaCO3) võib pidada üheks vanimaks sisevärvide toonimisvahendiks (kasutati nt liimvärvides) ja ta kuulub tänini värvide/pahtlite toorainete nimistusse. Lisatuna veepõhistele värvidele tekitab kriit läbipaistmatu, õlivärvi koostisse kuuludes aga läbipaistva, kuid pisut määrdununa tunduva värvikile. Alates antiikajast kasutati seda odava valge pigmendina ja ka täiteainena odavates värvides. Kriiti kasutatakse põhiliselt laialdaselt maalides (ka seinamaalikunstis) krundina. Ta pole püsiv happelistes maalimisvahendites. Kriit on homogeenne materjal ja tavalistes tingimustes stabiilne Kriitkruntimist kasutati kõige tihedamini põhjapoolsetes maades (Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal). Tihti kriidile lisati tsinkvalget, et teha seda tihkemaks ja valgemaks. Kriit on väga levinud pigment ja täiteaine ning esineb sageli ka käesolevas töös uuritud objektides. Kips (valge pigment, täiteaine ja tähtsam krundi koostisosa)
Sajandi esimese poole kunstis võib eristada kaht suunda. Üks oli radikaalne, realistlik suund, mis püüdis hüljata mineviku (gooti) traditsioone; teine oli konservatiivne, idealistlik suund, selle meistrid jäid mõneski suhtes truuks keskaja käsitlusele. Samasugune olukord oli näiteks ka tolleaegses skulptuuris (radikaalne Donatello ja Ghiberti alalhoidlik suund). 15. saj. jätkus Itaalias freskomaali õitseng. Freskosid maaliti ka varem, kuid 15. sajandi esimestel aastatel toimus seinamaalikunstis järsk murrang. MASSACIO maalides on näha taotlusi, mis erinevad gootiaegsete kunstnike omadest. Ta loobus tinglikust ja üldisest (kuigi ilmekast ja toredast) skeemist ja püüdis piiblitegelastest teha elavaid inimesi. Näiteks paradiisist väljaaetavat Aadamat ja Eevat kujutas ta erinevates tasapindades asuvatena, nii et tekib ettekujutus ruumist. Ka valguse suunas ta figuuridele ühele küljele, mis võimaldas kehadele ümaruse illusiooni andmist valguse ja varju abil.
Sajandi esimese poole kunstis võib eristada kaht suunda. Üks oli radikaalne, realistlik suund, mis püüdis hüljata mineviku (gooti) traditsioone; teine oli konservatiivne, idealistlik suund, selle meistrid jäid mõneski suhtes truuks keskaja käsitlusele. Samasugune olukord oli näiteks ka tolleaegses skulptuuris (radikaalne Donatello ja Ghiberti alalhoidlik suund). 15. saj. jätkus Itaalias freskomaali õitseng. Freskosid maaliti ka varem, kuid 15. sajandi esimestel aastatel toimus seinamaalikunstis järsk murrang. MASSACIO maalides on näha taotlusi, mis erinevad gootiaegsete kunstnike omadest. Ta loobus tinglikust ja üldisest (kuigi ilmekast ja toredast) skeemist ja püüdis piiblitegelastest teha elavaid inimesi. Näiteks paradiisist väljaaetavat Aadamat ja Eevat kujutas ta erinevates tasapindades asuvatena, nii et tekib ettekujutus ruumist. Ka valguse suunas ta figuuridele ühele küljele, mis võimaldas kehadele ümaruse illusiooni andmist valguse ja varju abil.
annaabi.ee 
