Ehitusmaterjalina Kreekas kasutati elamuehituses põhiliselt põletamata savitelliseid, lubjakivi, puitu, punutud matte. Templid ja ühiskondlikud hooned ehitati puust, liivakivist, alates 6. sajandist sai templite ja ühiskondlike hoonete põhiliseks ehitusmaterjaliks marmor. Sambad tehti algul monoliitsetena (puust, liivakivist), marmorsambad valmistati aga eraldi seibidest. Kuni paigaldamiseni olid kannelüürid raiutud ainult samba ülemisele ja alumisele seibile, tervikuna raiuti need välja alles pärast terve samba kokkumonteerimist. Seinte suured kiviplokid paigaldati ilma sideaineta, neid seoti omavahel metallklambritega. Roomlased alustasid tavalistest toorsavitellistest ehitistega, ladusid nad alguses oma seinad kuivalt, ilma mördita, kasutades kandedetailide tarbeks kõva lubjakivi. Alates 1. saj. pKr. sai valdavaks põletatud tellis, mis valmistati erikujulisena vastavalt kasutamisele ( eraldi seinte, katuse, sammaste jne
kuulikesi või vihte vähem kui jääb selle lähedale ja mehhanism seisab igal hetkel tasakaalus. Sellesama põhimõtte versioonid läbivad visalt tervet tehnika ajalugu. Villard de Honnecourt kirjeldabki 1235. aastal Õhtumaade nähtavasti esimest igiliikurit selliselt: ,,Mõnigi kord on meistrimehed nuputanud, kuidas saaks ehitada ratast, mis iseenesest pöörleb. Aga siin on üks selline, mida saab teha paaritu arvu vasarate või elavhõbeda abil. Seibile kinnitatud vihtide asendi järjepidev muutumine peaks seda pidevalt pöörama." Pakuti ka torusüsteeme, milles ringlev vedelik pidi ainult leidurile enesele teadaoleval viisil eimillestki energioat tootma. Schotti raamatus ,,Technica curiosa" aastast 1664 kirjeldatakse kõrvuti nende aegade kõige põhjapanevamate tõsimeelsete füüsikaseadustega ka igiliikureid. Samas mööndab autor, et ,, mitte kõik säherdused masinavärgid ei tarvitse
lubjakivi, puitu, punutud matte. Templid ja ühiskondlikud hooned ehitati (puust, liivakivist), alates 6. sajandist sai templite ja ühiskondlike põhiliseks ehitusmaterjaliks marmor. Sambad tehti algul monoliitsetena (puust, liivakivist), marmorsambad valmistati aga eraldi seibidest, mille liitmiseks raiuti lamepindade tsentrisse pesa, millesse asetati seatinamuhv, sellesse omakorda tõrvatud puupunn. Kuni paigaldamiseni olid kannelüürid raiutud ainult samba ülemisele ja alumisele seibile, tervikuna raiuti need välja alles pärast terve samba kokkumonteerimist. Seinte suured kiviplokid paigaldati ilma mördita, neid seoti omavahel metallklambrite ja kobadega. Teadaolevalt kasutati seinaplokkide ja arhitraavtalade paigaldamiseks mitmesuguseid tõstemasinaid (tõstepukk, masttõstuk, tallatav kraana). Kreeka varasema ajajärgu linnadest olid vähesed planeeritud süsteemikindlalt.
annaabi.ee 
