Kadri Kuusk 8.a Sipelgas Sipelgas kuulub lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi, kiletiivaliste seltsi ja sipelglaste sugukonda. Nad on putukad, keda saab teistest eristada rindmikku ja tagakeha ühendava peenikese liigendi järgi. Tiivad on tavaliselt ainult noortel isas- ja emassipelgatel paaritumisajal (pulmalend). Sipelgatel on teravad lõuad ning suuremal osal pole astelt. Enesekaitseks pritsivad nad mürki. Neid on olemas rööv-, taim- ja segatoidulisi liike. Maailmas üle 20 000 liigi, Eestis 54 liiki. Eluiga lühike, pool kuni kaks aastat, olenevalt tööst. Eesti sipelgad Eesti sipelgaist on tuntuimad punakaspruunid metsasipelgad kuklased Väikesed mustad, pruunid võikollased murelased Punakad raudsikud Eesti suurimad sipelgad on hobusipelgad Aedades, niitudel ja põldudel esineb sageli väikeste mustade mullamurelaste pesi. Liigid Aedniksipelgad Rändsipelgad Vaaraosipelgad Kuklased Murelased Raudsikud Sipelgapesa
Neil on mitmesugused sisetoesed- looma sees olev vedelik surub vastu kehaseina lihaseid ning nii omandab loom kuju ja tugevuse , nt ussid. Mõnedel on aga tugev välistoes, keha ümbritseb kitiinainest kest, või lubiainest koda (teod). Vähkidel samuti kõva toes. Käsnadel on keha sees kõvast ainest osakesed ning okasnahksetel plaadikesed, mis kehale tuge annavad. Mõlemate liikide seas leidub nii taimetoidulisi, loomtoidulisi kui ka segatoidulisi. 2. Kiireline ja kahekülgne sümmeetria ning sellest tulenev eluviis. Näited. Kiireline sümmeetria ehk keha sümmeetria tasandeid on mitu, keha võib jagada mitmeks kaheks ühesuguseks pooleks. Enamus neist elab vees. Liiguvad aeglaselt või on koguni paiksed. Nt meritähed, meduusid, merisiilikud. Kahekülgne sümmeetria- loomal on vaid üks sümmeetria tasand, mis jagab keha kaheks ühesuguseks , paremaks ja vasakuks pooleks
keha ja kombitsate väliskihis paiknevad ka erilised kõrverakud, mille harpuunitaolise osaga nad ohvri või vaenlase kehasse mürki süstivad. Tähtsus looduses-toiduahelas, elupaigaks väiksematele loomaliikidele, elavad sümbioosis. Tähtsus inimestele-suveniirid, vaatamisväärsus. LIMUSED Kolm tähtsamat rühma: teos, karbid ja peajalgsed. Teod on enamasti taimtoidulised, kuid neid võib olla ka loom- ja segatoidulisi. Suus on tigudel väikeste hambakestega riivitaoline hõõrel. Sellega kraabib ta neelamiseks sobivaid toidupalakesi. Karbid toituvad vees hõljuvatest aineosakestest ja pisiorganismidest, mida pole vaja peenestada. Veega kanduvad pisiloomad, vetikad ja orgaanilise aine osakesed mantliõõnde. Peajalgsed on röövloomad, nende menüüsse kuuluvad näiteks kalad, vähid jt limused. Paljunemine-lahksuguline, emane muneb munad. Ehituse eripärad-pehme kehaga
ujurlased, vesimrdiklased, vesilased, voolutaklased, kukriklased. 60. vt euroopa magevee elustikust 61. Eestis umbes 150 liiki. Ehmestiivalised on väikesed kuni keskmise suurusega (0,5-30, harva kuni 70 mm), veidi liblikaid meenutavad putukad. Rindmikule kinnitub kaks paari hõredalt karvadega kaetud tiiba, mis puhkeolekus pannakse seljale katusjalt kokku. Valmikutel esinevad rudimentsed lakkumissuised ning osa valmikuid ei toitu. Vastsed arenevad vees. Nende hulgas on röövvorme, segatoidulisi ja taimtoidulisi vorme. Osa liike "puruvanad" ehitavad enesele kaitsva tupe taimeosakestest, kivikestest, teokarpidest või oksaraagudest. Teised liiguvad varjatult veekogu põhjas. Kolmandad, kes elavad aeglase vooluga ojades koovad lehtrikujulise püünisvõrgu veehõljumi püüdmiseks. Süsteem põhineb peamiselt vastsete ja kodade ehitusel. 62. Ehmestiivlasi vaata eelmine küsimus. Liblikad. Eestis umbes 2100 liiki. Liblikad on väga erineva suurusega (tiibade siruulatus 3-280 mm) putukad
annaabi.ee 
