TÄHNIKHIRV Tähnikhirv on võõr Tunnused. Suvel on selja mõlemal küljel valged tähniread ning loom on ise kastanipruun. Talvel on isased hallid või mustjad ning emased helepruunid või hallid ja täpid on mõlemal loomal ebaselged või puuduvad üldse. Sarved on kuni 8 haruga kummalgi sarvel üks ettepoole ulatuv haru. Elupaik. Eelistab niiskeid tiheda alustaimestikuga leht- või segametsasid, mille läheduses on põlde. Võib liikuda ka okaspuunoorendikes. Eluviis. Enamjaolt hämarikuloom, kes liigub nii hommikul kui ka õhtul. Varem oli ta aktiivne ööpäev läbi, kuid inimtegevuse tõttu liigub rohkem hämarikus. Pullide liikumispiirkond võib ulatuda kuni 12 hektarini. Emanjaolt kipuvad elama karjades, mis on külmal ajal ja toidu nappusel suuremad ning muul ajal väiksemad. Isasloomad on domineerivad. Segamini võib ajada
Nendest näitajatest võib järeldada, et metsa ohustab pigem kahanemine kui kasvamine. Hetkel ei ole võimalik öelda, kas ta hakkab kahanema vähe või palju, aga kahanemise oht jääb siiski. Teisalt aga võib see hakata ka kasvama. Soomes kasvavad valdavalt okasmetsad ehk taigad. Okasmetsades kasvab vähe puuliike. Soome okasmetsadest võib leida nii mände (nt. Soti mänd) kui ka kuuski (nt. Norra kuusk). Soome lõunapoolsest osast võib leida ka segametsasid. Üks vägagi tuntud puuliik Soomes on ka hõbekask. Kuna Soome kliima on soojenenud, siis on Soome lõuna osast levinud kaugele põhja ka tammed, vahtrad ja sarapuud. (Pole võimalust kasutada Google Earth'i kodus) Soome on madal riik, tema maapind tõuseb kirde ja põhja suunas ning ulatub harva üle 200 meetri üle merepinna. Kõrgeim punkt on Skandinaavia mäestikus asuv Haltiatunturi ehk lühidalt Halti mägi. Vaadeldes kaarti on näha,
Eestis võib tutt-tihast kohata aastaringselt ainult väga väike osa nendest lendab talvel soojema paika otsima. Kellegi teisega on tutt-tihast pea võimatu segamini ajada kuna tema tutti on raske mitte märgata. Tutt-tihane on 10,5 - 12 cm pikk, tiibade siruulatus on 17 - 20 cm pikk ja kaalub ta 10 - 14 g. Arvukus Eestis on 80 000-140 000 paari. SALUTIHANE Salu- e sootihane (Poecile (Parus) palustris) eelistab segametsasid. Ta on väga sarnane põhjatihasega. Must pealagi, pruunikas ülapool ja valge alapool. Ja natuke väiksem must laik kurgu all kui põhjatihasel. Ka salutihase emas- ja isaslind on väga sarnased. Ta on kõige paremini eristatav hääle järgi. Üldpikkus on salutihasel 11,5 - 13 cm, tiibade siruulatus 17 - 19 cm ja kaalub ta 10 - 12 g. Arvukus Eestis on 50 000 - 80 000 paari ning elab ta kuni 3 aastat PÕHJATIHANE
Nendest näitajatest võib järeldada, et metsa ohustab pigem kahanemine kui kasvamine. Hetkel ei ole võimalik öelda, kas ta hakkab kahanema vähe või palju, aga kahanemise oht jääb siiski. Teisalt aga võib see hakata ka kasvama. Soomes kasvavad valdavalt okasmetsad ehk taigad. Okasmetsades kasvab vähe puuliike. Soome okasmetsadest võib leida nii mände (nt. Šoti mänd) kui ka kuuski (nt. Norra kuusk). Soome lõunapoolsest osast võib leida ka segametsasid. Üks vägagi tuntud puuliik Soomes on ka hõbekask. Kuna Soome kliima on soojenenud, siis on Soome lõuna osast levinud kaugele põhja ka tammed, vahtrad ja sarapuud. (Pole võimalust kasutada Google Earth'i kodus) Soome on madal riik, tema maapind tõuseb kirde ja põhja suunas ning ulatub harva üle 200 meetri üle merepinna. Kõrgeim punkt on Skandinaavia mäestikus asuv Haltiatunturi ehk lühidalt Halti mägi. Vaadeldes kaarti on näha,
C ning põhjaosas 3-5?C. Riigi põhjaosas ületab keskmine temperatuur nulli üldse vaid paaril kuul aastas. Ka sademed jaotuvad väga ebaühtlaselt. Kui kõige niiskemal alal - Vaikse ookeani rannikul sajab 2400-2700 mm ning Atlandi rannikul 1000-1400 mm aastas, siis riigi põhjaosas on sademete hulk alla 400 mm aastas. Valdavateks mullatüüpideks on riigis leetunud ja soostunud mullad. Enamik riigist paikneb okasmetsade vööndis, kuid Atlandi ookeani rannikul esineb ka segametsasid ning Ontario järve lähistel on säilinud lehtmetsagi. Iseloomulik lehtpuu on punane vaher, mille leht on Kanada rahvussümboliks olnud juba 18. sajandist alates. Levinumad okaspuud on must ja kanada kuusk, ameerika lehis, ebatsuuga, hiidelpuu ning palsaminulg. Palsaminulg on laialdaselt levinud Põhja-Ameerika ida ning eriti kirde osas. Üldse kasvab mets lääneranniku merelises kliimas umbes kolm korda kiiremini kui mujal Kanadas.
Eestisse toodi kährikkoer 1950. aastal jahifauna täiendamiseks: 86 isendit lasti lahti kolmes erinevas kohas (Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonnad) millele järgnes kährikute kiire levik üle terve Eesti (üksikuid isendeid tabati meie aladelt juba varem Venemaa Euroopa osas oli kährik 1930te lõpus juba tavaline). Kährikkoer eelistab elupaigana niiskeid alasid: veekogude lähedust, roostikke, puisniite, võsastunud heinamaid, sood, leht-ja segametsasid. Kasutab sageli teiste loomade mahajäetud urgusid, elab ka puujuurte all või kividevahelistes urgudes, tihedas põõsastikes jm. Eluviis valdavalt öine. Lühikeste jalgadega ja tüsedavõitu kehaga on kährik oma liikumises kohmakas ja aeglane. Jäljerida on aeglasel käigul siksakiline. Kiirel jooksul jätab paarisjälgi. Toitu otsib samuti aeglaselt liikudes. Kõigesööja, selgroogsetest toitub närilistest, kahepaiksetest, kaladest, selgrootutest putukatest ja nende vastsetest, limustest
annaabi.ee 
