Muldade taas-hapestumise tõttu tuleb põldude lupjamist teha iga 4...7 aasta järel. Seega osa põllust aga tuleks lubjata (seal, kus mullaks KIg, veidi võib ka KI osa), kuna pärast lupjamist sobib muld väga hästi enamustele põllukultuuridele. (Eesti põllu- ja maamajanduse nõuandeteenistus) Põllumassiivi metsastamine Gleistunud leetjas mullad (KIg) sobivad metsastamiseks kuus-lehtpuu segametsadeks. Ka leetjas muld (KI) on väga heaks kuuse-lehtpuu segametsaks. Leostunud ja leetjate muldadega alale tekivad metsastumise korral algul lehtpuud hiljem domineerivad kuusk, vähem mänd ja arukask. Alusmets hõre kuni keskmise tihedusega. Need on parimad põllumaad ja üldjuhul ei peaks kuuluma metsastamisele. Leostunud gleimullad, millel säilinud looduslik taimkate, levivad liigirikkad puisniidud või salumetsad. Analüüsitud põllul enamlevinud mulla osatähtsus kogu Eesti maafondist ja haritavast maast (%) ning selle mulla peamine levikuala Eestis
kaerale, rukkile ja odrale ning üldse mitte nisule. Sobib ka metsamaaks kasutamiseks, kuid siis on tõenäoliselt vaja kuivendada, et metsa tootlikus suureneks. Põllumassiivi metsastamine Leostunud ja leetjate muldadega aladele tekivad metsastumise korral algul lehtpuud, hiljem domineerivad kuusk, vähem mänd ja arukask. Leostunud mullad sobivad hästi kase, tamme ja saare kasvamiseks. Leetjas muld on väga heaks kuuse-lehtpuu segametsaks. Leetjad mullad sobivad näiteks, hübriidhaava, kase ja tamme kasvatamiseks. Nõrgalt leetunud muldadel kasvab kõige paremini hübriidhaavakultuur. Rähkmullale hakkavad kasvama metsastumise korral mänd, 9 arukask ning kuusk. Keskmise sügavusega rähkmullal (K) kasvab kõige paremini kastikuloo metsad. Leostunud gleimullad sobivad salumetsadele ja soovikumetsadele.
Järgmiseks peatuspaigaks Luidja rand. Külas leidubki mitu tõeliselt suurt luidet, mille liikumine peatati alles 20.sajandi alguses maantee ja mere vahele istutatud 2,2 kilomeetri pikkuse sangleppadest kaitsepuistuga, mille suurus on 32,5 hektarit. Nüüdseks on puistus kujunenud juba küllaltki sügav huumuskiht ning soodne kasvupinnas teistelegi taimedele: seal on 5 puu- ja 9 põõsaliiki ning lepapuistu on muutumas segametsaks. 20.sajandi alguses, kui luite olid veel liikvel, ohustasid need isegi lähedasi talusid. Liikuvat liiva üritati peatada mändide istutamisega, kuid needki visad puud ei pidanud vastu ja hävisid. Siis katsetas tollane metsaülem Karl Ahrens aastail 1904-1908 mustade leppadega, mis osutasidki vastupidavaiks ning kasvavad siin senini. Nüüd on sanglepapuistu muutumas segametsaks, milles ka okaspuid on juba päris arvukalt. 1989
annaabi.ee 
