a Kanepi kihelkonnakoolist. 1822. aastal asutati Laiusel omaaegselt väga edumeelne kihelkonnakool, kuhu võeti ka tütarlapsi. Selles koolis peeti laulutunde iga päev ja 1828. aastast pärineb teade seal tegutsenud suuremast meeskoorist. Koorilaulu laiemale levikule talurahva seas pandi alus koolis ja kirikus. Koorilaulu kui seltsitegevuse eeskuju võeti baltisakslastelt, kelle hulgas levis otseselt saksa kultuuri mõjutustel tekkinud mitmehäälset meestelaulu või ka segakoorilaulu kultiveeriv lauluseltside-liikumine. Baltisaksa lauluseltsid (Liedertafel'id) olid väga populaarsed ja aktiivsed. Üks esimesi saksa lauluseltse Eestis oli 1849. a Tallinnas asutatud "Revaler Verein für Männergesang". Esimene saksa laulupidu Baltimaadel toimus juba 1836. aastal Riias. 1857. aastal toimus samasugune üritus Tallinnas. Oma ajalehes "Perno Postimees" seda sündmust lugejaile tutvustades kiitis Johann Voldemar Jannsen, et Saksamaal on igas külas
ilmunud lüürilistest soololauludest olgu veel nimetatud : "Mis see oli"(1908.a.) "Üle vee" "Sa oled õrn ja üllas" "Sügisene lilleke" "Sinilillekesed" "Üksi" "Päike ja vari" "Tuulehõlmas, luulehõlmas" ja "Minu viimne laul"(1933. a.). Kahekümnendaist aastaist ja kolmekümnendate aastate esimesest poolest on pärit ka suurem osa Saare parimatest koorilauludest. Ja neid on palju. Tekstideks kasutab ta kõige meelsamini rahvaluulet, meloodiateks rahvaviise. 1927. a. kirjutas Saar segakoorilaulu "Lindude laul", mille tekst (autor J. Oro) koosneb ainult järeleaimatud linnuhäälitsustest: "Liiri, lõõri, sirts, sirts, sirr!" jne. See laul on loodud virtuoosliku meisterlikkusega. Selle väljendusvahendid on kuidagi tuttavad ja ürgselt lihtsad, rahvalaululikud. See laul sai suure menu osaliseks. Samal aastal sündis Mart ja Liisi Saarel poeg Ülo. 1928. aastal otsustas helilooja abikaasa siirduda Ameerikasse, et oma perekonna tulevik majanduslikult kindlamale alusele rajada
Kanepi meeskoor sai üheks parimaks eesti kooriks. Erakordse hooga arenes orkestrimuusika kaugel Võrumaa sopis, Rõuge kihelkonnas Tsooru vallas. Seal tegutses Mõisaküla koolis 1869. a. kevadest alates Jaan Häusler, kes organiseeris kohapeal meeskoori ja asutas pasunakoori, mis oli ühtlasi kõige esimeseks orkestriks Võru maakonnas. Koorilaul arenes edukalt Tarvastus, eriti kihelkonnakooli juures koolmesiter H. Wühneri juhtimisel. Esialgu harrastati koolis segakoorilaulu, mille eeskujul moodustati laulupeo eel meeskoor. Laulupeost võeti vähem osa Põhja-Eestis, kuna see asus Tartust küllalt kaugel ja laulukultuur oli Lõuna-Eestist mõnevõrra maha jäänud. Kauge ja kehv Harjumaa andis laulupeole vähe osavõtjaid. Koorilaul oli hästi arenenud Kuusalus ja sealt tuli ka pidulisi. Tallinna eesti lauluselts ,,Estonia" oli laulupeo- eelsetel aastatel oma tegevusega üsna ummikus. ,, Estonia" võttis laulupeost osa 10-liikmelise kooriga
lüürilistest soololauludest olgu veel nimetatud : "Mis see oli"(1908.a.) "Üle vee" "Sa oled õrn ja üllas" "Sügisene lilleke" "Sinilillekesed" "Üksi" "Päike ja vari" "Tuulehõlmas, luulehõlmas" ja "Minu viimne laul"(1933. a.). Kahekümnendaist aastaist ja kolmekümnendate aastate esimesest poolest on pärit ka suurem osa Saare parimatest koorilauludest. Ja neid on palju. Tekstideks kasutab ta kõige meelsamini rahvaluulet, meloodiateks rahvaviise. 1927. a. kirjutas Saar segakoorilaulu "Lindude laul", mille tekst (autor J. Oro) koosneb ainult järeleaimatud linnuhäälitsustest: "Liiri, lõõri, sirts, sirts, sirr!" jne. See laul on loodud virtuoosliku meisterlikkusega. Selle väljendusvahendid on kuidagi tuttavad ja ürgselt lihtsad, rahvalaululikud. See laul sai suure menu osaliseks. 1927. aastal sündis Mart ja Liisi Saarel poeg Ülo. 1928. aastal otsustas helilooja abikaasa siirduda Ameerikasse, et oma perekonna tulevik majanduslikult kindlamale alusele rajada. Ta
annaabi.ee 
