ikukapsad, seostub tütre lahkumisnutuga. Tavalisem õhtuootetoit suvisel ajal oli kama. Kamajahu segati külma rõõsa või hapupiimaga, taariga, rokaga või kanepipiimaga ja söödi ka kördi, pudru või käkina. Eestis oli levinud kahte sorti kamajahu. Mitmest tera- ja kaunviljast tehtud kamajahu tehti Mulgimaal, mujal Lõuna-Eesti aladel valmistati kamajahu ainult kaertest. Seoses mulkide väljarändega alates 1860ndatest, hakkas segakama levik laienema. Õlut on Mulgimaal valmistatud perekondlikeks sündmusteks, jõuluks ja mihklipäevaks. Suvel oli põhiliseks joogiks taar ja rokk. Linnasetaar täitis tihti õlle aset. Magekahi / peesitus oli tavandijook pulmades. Naised keetsid pulmades enestele õlut ja lõikasid sinna sisse leivatükke, mõnel pool ka sibulat ja peale pandi võid. Nad tõstsid paja keset tuba, istusid selle ümber ja sõid lusikaga. Söömiskomme 19
tangu ja vastselt talupõldudele ilmunud kartulit koos pudruks keetma. Üle kogu Eesti levib Mulgi pudru valmistamise ja söömise tava on alles 19. sajandi viimasel veerandil. Seoses sellega, et mulgid teistes kihelkondades talusid päriseks ostsid levis Mulgimaalt mujale Eestisse ka mulgi pudru söömise ja valmistamise komme, nii nagu näiteks ka rasvasäilitamise komme, pekirasvaga keedetud tangudega kapsaste (mulgi kapsad) valmistamise ja söömise komme ning ka segakama. Mulgi pudru sünd oli tingitud uue vilja, kartuli kokkuhoiust. Et varutud vilju jaguks uueks saagikoristuse ajaks tuli varutud vilju toidutegemisel ühtlaselt kasutada ehk kokkuhoida ning just kokkuhoiu eesmärgil segatigi toidu tegemisel erinevaid vilju. Eesti leentes ja segatoitudes ei puudunud kunagi odratangud või odrajahu, olles iga roa tähtsaim koostisosa, nii peetaksegi vanemateks roogadeks just segatoite. Üheks selliseks segatoiduks on ka mulgi puder
Vanasti kutsuti keedetud kaertest jahuks Soome-ugri rahvaste seas on kama tuntud erinevate nimetuste all juba ammusest ajast. Tuntum neist on vast soomlaste talkkuna, Leedus nimetatakse seda maltiniaiks, Ida- Poolas ja Põhja-Venemaal toloknoks. Eestipäraselt on kama kirja pandud juba 18. sajandi alguses eesti-saksa sõnaraamatus ja see tähendas «keedetud kaertest jahu». Algselt kasutati kama tehes põhiliselt otra, hiljem hakati kasutama ka kaera. Tänapäeval tuntud segakama, mis sisaldab ka kaunvilja, sai alguse Mulgimaalt ja levis üle Eesti. Kamajahu valmistati kodus nagu muudki jahu, tavaliselt kevadel pärast seemnevilja külvi allesjäänud viljast. Hoolas perenaine tegi alati lisaks jahule ka paar vakka kama. Esmalt valati vilja peale niipalju vett, et terad oleksid kaetud ja keedeti paar tundi, kuni tera hakkas pehmeks minema. Siis kallati terad puhtaks pühitud ahjupõrandale kuivama, ahjusuu pidi samal ajal lahti olema, et liigne aur välja läheks.
annaabi.ee 
