raviga. Neuropsühholoogia kui eriala Eestis teeb oma esimesi samme. Valminud on hulk uurimusi ja mitmel pool toimub neuropsühholoogiline hindamine. Vajadus neuropsühholoogide koolitamise ja uute testide kohandamise järele kasvab kiiresti. Vaimuhaigustest rääkides oli keskaeg Euroopas kindlasti suhteliselt pime aeg toimunut võiks nimetada demonomaaniaks. Vaimuhaigeid käsitleti kui kurjast vaimust vaevatuid, seestunuid. Kõnesolevate haiguste puhul võis rääkida neist kui märgist jumalikust karistusest asjaosalistele või inimkonnale. (Vt paralleel leepraga siiski , nagu ka leepra puhul, ei pruukinud asju vaid negatiivses valguses näha tegemist võis olla ka nö äravalitutega...) Demonomaaniast lähtuvalt sai vastavate haigustega võitlemise peamiseks mehhanismiks ekstsortsism kurja vaimu välja ajamine. Skolastilisest traditsioonist
elamusi. Araabia · Jäkub Hippokratese traditsioon. · Araablased seletasid vaimuhaigusi ajuhäiretega . · Esimene vaimuhaigla Bagdadis 9.-10. sajandi vahetusel. · Kasutusel somato- ning psühhoteraapia võtteid, Stressiuuringud · Araabia (islami) kultuuris oli vaimuhaigetesse suhtumine teine kui paljudes muudes kohtades. Keskaeg · Keskajal vaimuhaigusi käsitleti kui hinge haigusi (,,kurjast vaimust vaevatuid", ,,seestunuid"). · Vaimuhaigused kui jumalik karistus asjaosalistele või inimkonnale. · Hakkasid tekkima varjupaigad, kuna vaimuhaigeid oli kombeks kodust välja ajada, nad olid häbi asjaks. Neid hoiti kirikutes (kloostrites), vanglates. · Vaimuhaigustega võitlemiseks peamine meetod eksortsism (kurja vaimu välja ajamine). Sellega tegelesid vaimulikud, mitte arstid. (idee, et kurjad vaimud on oma
16 Euroopa kirik ei käsitlenud hinge (so inimeseks olemist) aju talitluse produktina, hing oli metafüüsiline fenomen. Vaimuhaigust käsitleti pigem hinge haigusena (kuigi hinge ja mõistuse vahekorra üle võis skolastilisel tasemel diskuteerida). Vaimuhaigustest rääkides oli keskaeg Euroopas kindlasti suhteliselt ,,pime" aeg toimunut võiks nimetada demonomaaniaks. Vaimuhaigeid käsitleti kui ,,kurjast vaimust vaevatuid", ,,seestunuid". Kõnesolevate haiguste puhul võis rääkida neist kui märgist (stigmast) jumaliku karistuse kohta asjaosalistele või inimkonnale. (Vt paralleel leepraga siiski, nagu ka leepra puhul, ei pruukinud asju vaid negatiivses valguses näha tegemist võis olla ka nö äravalitutega...) Vaimuhaigete varjupaigad Euroopas siiski tekkisid, sest asjassepuutuvaid inimesi oli kombeks kodust välja ajada. Hulkureid ning sante võttis teinekord oma rüppe kirik (kloostrid),
annaabi.ee 
