Leonhard Lapin Õppejõud: Eve Kask Üliõpilane: Maria Kudrina, AA Vabad Kunstid, I kursus 2007 Tallinn Leonhard Lapin (s. 1947) on üks sõjajärgse eesti kunsti olulisemaid autoreid. Ta alustas loomist 1960ndatel, tõustes kiiresti juhtivaks avangardkunstnikuks, aga ka organisaatoriks ja teoreetikuks. Rahvusvahelist tähelepanu äratas tema graafika, eriti seeria, kus ta käsitles inimese ja masina kokkukasvamist. Lisaks on Lapin olnud viljakas arhitekt ja arhitektuuriloolane, loonud installatsioone ning maale, samuti skulptuure ja linnaruumi sobituvaid taieseid. Lapin on ka läbi viinud Eesti esimesed häppeningid ning osalenud perfomance'ite loomisel, lavastanud teatris. Praegu töötab Lapin Eesti Kunstiakadeemias professorina. Lapinit on kutsutud väga paljudele välisnäitustele, tema töid on riiklikes ja erakogudes üle maailma. Mitm...
Eichmanni hukkamine stseenis „Eichmann II“. Seost vaatuste vahel toonitab Wallenbergi tekst esimese vaatuse lõpus millegi „alguse“ kohta: „Das ist der Anfang. Oder Anfang eines Anfang. Aber es ist ein Anfang.“ („See on algus. Või alguse algus. Aga see on algus“).“ Tüür on modernist 21. sajandil selles mõttes, et kogu oma loome jooksul on ta taotlenud terviklust, ühtsust – kuigi ta väljendusvahendid pärinevad eri esteetikatest: Schönbergist lähtuv seeriaprintsiip ja tonaalsed „saared“ ning popmuusika elemendid (eriti rütmikäsitlus). Samuti integreerib ta traagika ja groteski. Hoopis teistsugust suunda, mida vahel nimetatakse kitsamas mõistes „muusikateatriks“ (sks. k. Musiktheater), seostub Heiner Goebbelsi (s. 1952) nimega. Goebbels tegi nooruses kaasa Niinimetatud Vasakradikaalses Puhkpilliorkestris ja kuulus eksperimentaalrocki gruppi. Alates 1990ndate keskpaigast on ta peamiselt tegelnud mittenarratiivsete nö
järgmisse, nt. Eichmanni hukkamine stseenis „Eichmann II“. Seost vaatuste vahel toonitab Wallenbergi tekst esimese vaatuse lõpus millegi „alguse“ kohta: „Das ist der Anfang. Oder Anfang eines Anfang. Aber es ist ein Anfang.“ („See on algus. Või alguse algus. Aga see on algus“).“ Tüür on modernist 21. sajandil selles mõttes, et kogu oma loome jooksul on ta taotlenud terviklust, ühtsust – kuigi ta väljendusvahendid pärinevad eri esteetikatest: Schönbergist lähtuv seeriaprintsiip ja tonaalsed „saared“ ning popmuusika elemendid (eriti rütmikäsitlus). 23 Samuti integreerib ta traagika ja groteski. Hoopis teistsugust suunda, mida vahel nimetatakse kitsamas mõistes „muusikateatriks“ (sks. k. Musiktheater), seostub Heiner Goebbelsi (s. 1952) nimega. Goebbels tegi nooruses kaasa Niinimetatud Vasakradikaalses Puhkpilliorkestris ja kuulus eksperimentaalrocki gruppi.
annaabi.ee 
