Soo-neiuvaip on 2050 cm kõrge Lehed on pisut renjad teravatipulised. Õied ripuvad varrel hõreda, pisut ühekülgse kobarana. Soo-neiuvaibal on mullas pikkade sõlmevahedega risoom, mis harunedes üha uusi taimi kasvatab Õiekattelehed on valged ja punakad. Taim õitseb juulis, üksikuid õisi leidub veel augustiski. Soo-neiuvaip on putuktolmneja. Teda tolmeldavad herilased. Tolmeldatud õitest arenevad sügiseks rippuvad seemnekuprad. Soo-neiuvaip eelistab kasvamiseks lubjarikka mullaga niiskemaid kasvukohti ja on eriti iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Veel kasvab ta soistel niitudel, järvekallastel ja teistes inimtekkelistes kasvukohtades. Kasvada saab soo-neiuvaip vaid seal, kus kõrgemad niiskuslembesed taimed, pole võimust võtnud. Eestis on soo-neiuvaip sagedam Lääne- Tema kasvukohad võivad hävida võsas- tumise ja kuivenduse tõttu. Soo-neiuvaip on Eestis III
ca 540 lõimeniiti.Lina perekonnas on umbes 200230 taimeliiki, mida võib leida kogu maailma paras- ja lähistroopikavöötmes. Peamised keskused asuvad Põhja-Ameerika edelaosas ja Vahemere piirkonnas. Looduses kasvab kultuurlina esitaim metsik lina (Linum lewisii)*taim tõmmatakse koos juurtega maast välja kas käsitsi või kombainiga. taimed lõigatakse sirbiga või kombainiga. seemnelina korjeks tuleb jälgida, et seemnekuprad oleksid kollaseks värvunud, kuid piisavalt õigel ajal enne kuparde avanemist.Lina ketramine nõudis suurt vilumust, sest linaketraja pidi väänama lina voki pooli külge. Linalõimed kedrati vokil nn "sõlmedeks", mis sisaldasid ühtekokku 40 linalõime, 20 sõlmest sai juba linalõnga. Linalõngast kooti kangaid ja valmistati pitsi, batisti, damasti, linariiet, presenti, purjeriiet jpm.Linaseemneid ning külmpressitud linaõli kasutatakse suure hulga erinevate haiguste ning haiguslike
tõrva (vaha) seguga või lihtsalt raputati niiskele puulaastust luisule liiva. Mõnel pool kasutati luisuks ka kõvast puust laastu. Enamasti kanti luisku kaasas riidest, tohust või puust luisutaskus. Lina Lina külvati hiliskevadel paremini väetatud maale. Valminud lina kitkuti koos juurtega ja seoti peodesse, mis omakorda pandi viie või kümne kaupa hunnikutesse ning kanti siis kokku. Enne töötlemist eraldati linavartelt seemnekuprad. Vanemal ajal raiuti kuprad vikati või kirvega maha. Otstarbekam oli aga kuparde rebimine raatsiga. Täname kuulamast!
· kannatavad päikesevalgust HOOLDAMINE · ei tohi väänata · liiga kuum vesi mõjub halvasti · pesta 40°C vees · päikesevalgus rikub kiud · triikimine 180°C 1.2 LINA (LI) · Ühel linataimel on 35 õit. · Kultuurtaimena kasvatatav lina on üheaastane taim (terofüüt): külvatakse kevadel seemnest (aga võib paljundada ka vegetatiivselt lõikevarrena) ja saaki korjatakse sügisel. · seemnelina korjeks tuleb jälgida, et seemnekuprad oleksid kollaseks värvunud, kuid piisavalt õigel ajal enne kuparde avanemist. · Linakiud on väärtuslik ning loodussõbralik ja vastupidav materjal ka mitmesuguste tööstusharude tarvis. KASUTAMINE · Tehakse linariiet OMADUSED · On püsiv (võib triikida kõrgel temperatuuril) · on väga tugev · mitteelastne · õlisus (hea omadus) · hea soojusjuht · hügieeniline · laguneb temperatuuril 260-320 1
ka kasta. Kui aga multsite tulpide aluse pinna freesturba, männikoorepuruga, siis jääb mulla kobestamine ära ja samuti püsib niiskus kauem pinnases. Samuti tuleb tulpide õitsemise ajal välja kaevata ja hävitada viirushaiged tulbid, need tunnete ära siiruviiruliste õite poolest, kus värvid on väga ebaühtlaselt jaotunud. Ärge lõigake viirushaigeid ja terveid tulpe ühe ja sama noaga, nii olete ise tahtmatult viiruse levitaja! Äraõitsenud tulpidel tuleb ära murda arenemahakanud seemnekuprad, et mitte kurnata sibulat. Kui aga on kannatust, siis võite ka seemnekupras arenenud seemnetest tulbid üles kasvatada, ning ehk õnnestub nii saada omapärase värvuse-, või välimusega sort. Seemne külvist kuni õitseva sibula saamiseni võib kuluda aga ca 7 aastat. Tulbisibulad kaevata ülesse, kui tulpide alumised lehed on koltunud, eraldada tulbisibulad üksteisest ja juurtest, pesta, ning panna varjulisse kohta kuivama, nii, et õhk nende vahelt
Luisud valmistati puust või kivist. Puuluisud kaeti liiva-tõrva (vaha) seguga või lihtsalt raputati niiskele puulaastust luisule liiva. Mõnel pool kasutati luisuks ka kõvast puust laastu. Enamasti kanti luisku kaasas riidest, tohust või puust luisutaskus. Lina Lina külvati hiliskevadel paremini väetatud maale. Valminud lina kitkuti koos juurtega ja seoti peodesse, mis omakorda pandi viie või kümne kaupa hunnikutesse ning kanti siis kokku. Enne töötlemist eraldati linavartelt seemnekuprad. Vanemal ajal raiuti kuprad vikati või kirvega maha. Otstarbekam oli aga kuparde rebimine raatsiga. Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati
annaabi.ee 
