tasakaalustamisele v�i �lakeha v�hendamisele. �lakeha suurust saab v�hendada eelk�ige vertikaaljoonete kasutamisega. Hea oleks kasutada sellist l�ikelahendust, mis v�hendaks tugevat �lajoont. Seega v�iks kasutada �lajoonel ka minimaalselt detaile. Selleks tuleks ka r�ivaste �laosas v�ltida t�helepanu �ratavaid drapeeringuid, kirevaid tikandeid, �lasalle ja k�rgeid lopsakaid kaeluseid. Tugevat �lakeha varjavad veel h�sti ka kitsamatel seelikutel ja p�kstel kantavad lahtised jakid (tumedamad �hev�rvilised ja pikitriibulised). Kraed ja kaelala�iked peaksid olema pikad ja teravad, et suunata pilku allapoole. Oluline on ka v��joone k�rgus. Pihal�ikejoon v�iks asuda veidi madalamal ja k�rget v��joont tuleks v�ltida. Antud figuurit��bile sobib h�sti sirge moesiluett, see v�imaldab n�idata tugevat �lakeha v�iksemana ning toob esile kitsa puusa. Kuna kitsapuusalistel naistel on
selle peal kantav villane varrukateta umbkuub. 13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte, siis aga kasutati juba ehteid ja sõlgesid. 17 sajandil aga muutus naiste seelik, see ei olnud enam ühes tükis kangas, mis ümber keha pandi, vaid seelikul oli konkreetne lõige. Mehed hakksid siis kandma põlvpükse ja naised peas liniku aseme tanu. 18 sajandi ilmusid aga riietusse edevad lisandid- paelad, karrad ja nöörid. Seelikutel kasutati pikkitriipe ja pluusidele ilmusid kirevamad tikandid. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. 19 sajandil hakkati kasutama aga vabrikukangaid- riided linnastusid. Uute riietusesemetena levisid meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas ehk vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 20
riidest, mille lõim oli linane ja kude villane. Seelik tehti hästi pikk ja lai. Seeliku laiuse kohta valitses arvamus, et mida enam volte, mida laiem ja raskem on seelik, seda toredam. Pikitriibuline seelik kooti valdavalt punase põhjaga ja triibustik ei muutunud oluliselt kogu 19. sajandi jooksul. 19. sajandi teisel poolel asendati mahedate toonidega taimevärvid järk-järgult aniliin- ja asovärvidega, mis tingis seelikutriibustike muutumise märksa intensiivsemaks. Vanematel seelikutel olid triibud laiemad, uuematel kitsamad. Triipmustreid käidi üksteiselt eeskujuks võtmas. Seeliku sissepoole alla äärde õmmeldi kuni kämblalaiune linane riideriba, millel oli eelkõige praktiline otstarve: see kaitses riiet alt määrdumise ja kulumise eest. Samas võis see täita muud ülesannet: olles küllalt paks, hoidis see seeliku alt ilusasti laiali. Suveseelikud ehk pallapooled olid algul valdavalt täislinased, hilisemal ajal hakati
5 Õlalapp Tikand Tikand Seelikud Seelikuriiet kootakse linase lõime ja villase koega koeripstehnikas. Seelikud on õmmeldud põikiriidest. Kanga laius annab seeliku pikkuse. ERMis leiduvate Ambla seelikute pikkus on 80-92 cm, laius on 250-320 cm. Õmblus on seelikutel ees keskkohast veidi paremal (vt. voltimisskeem). Ülal on õmblus umbes 20 cm pikkuses jäetud lahti kinniselõhikuks. Seeliku kinnis jääb ette veidi paremale küljele põlle alla. Eest jätta seelik umbes 15-20 cm ulatuses voltimata siledaks, siis murda mõlemale poolele 2,5 cm sügavused vabalt langevad voldid: alates siledast pinnast paremale kuni lõhikuni kaks volti, esilaia siledast pinnast vasakule poole suunduvad kõik voldid kuni kinniseni.
annaabi.ee 
