ei põle, vees täielikult lahustuv, anorgaaniline. Naatriumhüdroksiidi saadakse naatriumkloriidi vesilahust elektrolüüsides (katoodil eraldib vesinik, anoodil kloor, katoodiruumis tekib naatriumhüdroksiid). Keedusoolast seebikivi tootmisel on kõrvalproduktiks kloor. Naatriumhüdroksiid on keemiatööstuse põhitooteid. Teda kasutatakse nafta- (nafta ja õlide puhastamisel), tselluloosi- , klaasi- ja paberitööstuses, tehiskiudainete valmistamisel, seebikeetmisel, gaaside puhastamisel, keemialaborites jm. Jääkaine kloor leiab aga tänuväärse paiga PVC tootmisel. Leidumine: margariinid, kakaojahu, leivad (happesuse regulaatorid), seep, pinna- töötlemisained, E519, E520, E521, E522, E523, tehiskiudainetes jm. Ohutusnõuded: Nahale sattumisel omab söövitavat toimet.- Eemaldada saastunud riided, loputada nahka suure hulga veega. Konsulteerida arstiga. NaOH sattumisel silma:
Tavaliselt pesti oma keha õlidega, aga need ei tule veega pesemisel naha küljest lahti ja seepärast ei jäänud roomlastel midagi muud üle kui õli maha kraapida. Nahale ei mõjunud selline protseduur aga hästi. Egiptuses kasutati enne seepi mustuse mahanühkimiseks liiva. Kõrbes, kus vesi on harulduseks, puhastavad inimesed veel tänapäevalgi kuuma liiva. (Spauszus, 1975) Õli ja rasv ning peamiselt kaaliumkarbonaadist koosnev puutuhk on aga teatavasti lähtematerjalid seebikeetmisel. Jäi teha veel ainult üks samm- segada rasv puutuhaga ja keeta segu kuni reaktsiooni toimumiseni. Täpselt ei teata, kes seda esimesena tegi, aga varasemad teated seebi kasutamisest pärinevad Galliast rooma kirjanikult Pliniuselt, kes elas 1. sajandil. Sealt hakati seepi laiali vedama üle terve Euroopa. Pikk ja raske teekond muutis seebi kalliks, sellepärast hakkasid ka teised rahvad seebikeetmise oskust omandama. (Spauszus, 1975)
tooteid. Valmistatakse näiteks puitehitiste immutusainet, suusatõrva, saapamääret, sauna leilivee lõhnastajat, tõrvaseepi. Sellised eraettevõtted esitlevad end sageli kui rohelise mõtteviisi ja looduslähedaste toodete propageerijad. VAIK Ülevaade traditsionaalsest kasutusest Männi- ja kuusevaiku on Eesti talurahvas kasutanud vähesel määral väga paljudel eesmärkidel. Vaik oli vajalik puunõude veepidavaks muutmisel, seebikeetmisel, seaharjastest peaharjade valmistamisel. Kõige olulisem oli vaik rahvapäraste ravimite valmistamisel. Vaiguga raviti nahahaigusi ja kahjustusi, näiteks põletikke, külmetusi, põletusi ja lõikehaavu. Tõhusaks ravimiks loeti haavasalvi, mille valmistamisel lisati vaigule rasva, vaha ja vahel muidki aineid. Kuusevaik on olnud põlistest aegadest tuntud ka kui ajaviite maiustus. Selleks, et vaik muutuks magusaks, tuli seda alguses kibedat ainet hulk aega mäluda ja süljega immutada
ja rohkel tarvitamisel võib tekitada vaevusi. Kilpjala mürkidel on omadus kuhjuda kehasse ja mõjuda alles mõne aja möödudes. Mürgisteks aineteks on taime maapealsetes osades parkhapped ja risoomis alkaloidid ning sinihape. Prantsusmaal on kasutatud risoomi pesemisel, sest ta sisaldab aluseliste omadustega aineid ja vahutab vees. Kilpjala tuhk sisaldab kaaliumisoolasid ja on leidnud kasutamist klaasitööstuses ja seebikeetmisel. Sambla-samblikurinne: on pidev, esinevad palusammal (D), laanik (D), lainjas kaksik- hammas, lehviksammal, vähesel määral on samblikke. LEHVIKSAMMAL on üks ilusamaid eesti samblaid, tal on ergas kollakasroheline värvus ja sõnajalataoline välimus. Sambla varred on tavaliselt kuni 10 cm pikkused ja jäigad. Külgoksad asetsevad täiesti korrapäraselt ja tihedalt ühes tasapinnas kahel pool sambla vart, nii et samblataime võiks võrreda ka linnu-sulega.
annaabi.ee 
