Need võivad põhjustada muutusi südame asendis. • Hingamise abilihaste kasutamine. (Lastehaiguste... 1986, Paves 1993, Tunell 1998, Jokinen 1999, Kantero jt 2005, Saha 2005, Virro 2008, Uibo jt 2010.) 8.3.2. Palpatsiooni metoodika, normoloogia ja patoloogia Südame-vereringe elundkonna läbivaatusel kasutatakse õe poolt palpatsiooni meetodit erinevate kehaosade temperatuuri hindamise eesmärgil ja tursete esinemise sedastamiseks (Kupari & Nieminen 2005, Saha 2005). Oluline osa on pulsi palpatsioon, selle kirjeldamine ja hindamine. Südame tiputõuget ja maksa palpeeritakse ning hinnatakse aga arsti poolt. 8.3.2.1. Pulsi palpatsiooni metoodika, normoloogia ja patoloogia Lapseeas eelistatakse pulsi palpatsiooniks selleks sobivaid piirkondi, kus pulsilaine on pindmiselt hästi tuntav ja kus saab arterit komprimeerida vastu luud. Pulssi palpeeritakse sünkroonselt mõlemal kehapoolel
- Võib tekkida hematoom, hemorraagia, liigne surve, kude tursub - Difuusset tüüpi ajukahjustus, mõjutab eelkõige frontaal ja temporaalpiirkondade tööd - Üldisem kahjustus – üle aju rebestused, aksonid ja dendriidid lahti löödud – üldine vaimne tõhusus langeb Milleks on kasulik Glasgow kooma skaala? Milliseid aspekte selles hinnatakse? - Objektiivne indikaator teadvusetuse määra ja sellest taastumise sedastamiseks kooma puhul Hinnatakse – silmade avamine, sõnaline kontakt, motoorika. - <8 punkti – tõsine peatrauma - 9-12 – mõõdukas - 13-15 - kerge Milliseid epilepstiliste hoogude tüüpe eristatakse? Mille poolest need erinevad? - Korduvad krambihood mis on seotud teadvuse häiretega. - Sümptomaatilised hood – kui on teada konkreetne põhjus - Idiopaatilised hood – põhjust pole teada. Sümptomid - Aura või eelseisva hoo etteteadmine - Teadvuse häired
närvihaigusi nagu haigusi ikka. Haiguse olemuseks on mingi allolev patoloogia (nakkuslikud pisikud, mürgitus, mõne organi, nagu näiteks kilpnäärme kaasasündinud puudulikkus vms.). See allolev patoloogia ei tarvitse haigele endale teada-tunda olla ja enamasti ei olegi. Alloleva patoloogia avastamiseks on vaja arsti. Küll aga paneb haige ise tähele alloleva patoloogia ilminguid ehk märke - sümptomeid. Muidugi mitte kõiki, sageli läheb sümptomite sedastamiseks vaja arsti ja teiste meedikute eriteadmisi ning kliinilisi ja parakliinilisi uuringuid (Saarma, 1977). Praeguses kontekstis pole meile tähtsad sümptomite diagnoosimise peensused, vaid ainult definitsioon: “psühhopatoloogiline sümptom on ühe psüühilise funktsiooni üksik hälve” (Saarma, 1976, lk. 6). Sümptomid ilmnevad ainuüksi kindlate sündroomide raames. “Sündroom on sümptomite patogeneetiliselt seotud kompleks.” (Saarma, 1976, lk.6). Klassikalise meditsiinilise mudeli
annaabi.ee 
