Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest oma erilise kuju poolest. Üldiseks kombeks oli näärileibade kaunistamine ja nendele mitmesuguste kujude andmine. 2 Küpsetati rukkileivataignast kuhikukujulisi leibu. Siis küpsetati seakujulisi leivapätse. Leibu kasutati tihti ka ennustamiseks. Tõnisepäeva (17. jaanuar) peeti talve keskpaigaks. Et seapidamine hästi edeneks, söödi tõnisepäeval seapead või ainult seakõrva hapukapsaste, ubade ja hernestega. Küünlapäevaga tähistati looduses toimunud muutust külma selgroo murdumist. Seepärast küpsetatigi seaselgroogu või keedeti seakülge kapsaste ja tangudega. Traditsiooniliseks vastlapäevatoiduks oli oa- või herneleem seajalgadega. Külvimees pidi vastlapäeval üheks korda sööma, siis andvat põld üheksakordse seemne. Uuemaaegsed
.............................................................................24 KIRJANDUS...........................................................................................................................................25 LISAD......................................................................................................................................................26 2 SISSEJUHATUS Seapidamine on maailmas enam levinud põhjapoolkeral mõõdukas kliimavöötmes. Maailma suurimateks sealiha tootjateks on Hiina, USA, Saksamaa, Prantsusmaa, Holland ja Jaapan. Seakasvatus on sajandite jooksul olnud ka Eesti põllumajanduses nimetamisväärseks tootmisharuks. Eesti Vabariigi algusaastatel sai sigade pidamine talumajanduses arvestatavaks tuluallikaks. [1, lk. 2]. Sigu peetakse põhiliselt sealiha saamiseks. Sealiha osatähtsus kogu maailma lihatarbimises on ligikaudu 40%
seljalihase (m. longissimus dorsi) läbimõõt 66,5 mm, viljakus 10,9 põrsast pesakonnas. 53. USA-s aretatud seatõud (djurok, hämpsir). Esimesed sead Ameerika mandril pärinevad aastast 1493, mil Kolumbus oma teisel reisil viis Kuubale ka 8 emist. Esimesed Inglismaalt pärit sead sattusid Ameerikasse 1585. a. Kolonisaatorid vedasid pidevalt Euroopast mitmesuguseid sigu Ameerikasse kuni 17. saj. lõpuni. Koos kontinendi järkjärgulise koloniseerimisega nihkus ka seapidamine järjest põhja-lääne suunas. 19. saj. algul, mil ehitati raudtee, hakkas ka seakasvatus intensiivsemalt arenema. 19. saj. I poolel oli Kentucky osariik seakasvatuse keskuseks, 20. saj. 20-ndateks aastateks nihkus põhiline seakasvatusregioon põhja poole - Missouri ja Iowa osariikidesse. Tähtsaks sealiha tootmise köhaks kujunes ka Ohio osariik, kus kasvatati palju maisi, millega nuumati sigu. Tugevaks impulsiks USA seakasvatuse arengus oli 1934. aastal taani landrasside sissevedu.
nartade ees nagu ka koeri. Jahimehed on ka ise vedanud enda järel nartat. Praegu on traditsiooniliste majandusharude tähtsus mõnevõrra langenud, kuna ühismajandite süsteem ja looduse reostamine on viinud tavapärase elatusalade tasakaalu paigast (Sargorodski 2002). Olulisemaks kui kunagi varem on Obi keskjooksu sölkuppidele kujunenud põllumajanduslik tegevus: kartuli-, sibula- ja kapsakasvatus ning lehma- ja 13 seapidamine. Põlluharimine ei ole siiski täiesti uus nähtus: on teateid, et kõige lõunapoolsemad sölkupid tegelesid põllundusega juba 16.-17. sajandil (Nagy 2002: 228). Tänapäeval elavad pea kõik sölkupid paiksetena asulates, kus nad moodustavad väga väikese protsendi kogu elanikkonnast. Enne kollektiviseerimist olid igal perel suve- ja talvelaagrid, vastavalt sesoonsete jahialade ja karjamaade asupaikadele
annaabi.ee 
