peaaegu hävinud, kuid kodustatud jakke leidub kogu Tiibetis. Üsna haruldane on kiang ehk Tiibeti eeslik, antiloopidest leidub orongot, lindudest Tiibeti mägikana. Mandzuuria Hiina regioonile on iseloomulik Siberi taiga ja lõunapoolsete liikide segunemine, ülekaalus on taigaloomad, näiteks burundukk, orav, siberi kärp ja nirk, üsna haruldaseks on jäänud soobel. Omapärane on loomastik Edela Hiinas, eriti sealseis laiguti säilinud liigirikastes lähistroopilistes metsades. Sichuanis elutseb hiidpanda (maailma PR). Lõuna Hiinas, kus asustus on tihe, elutseb suuremaid imetajaid (elevant, gaur) ainult looduskaitsealadel, mujal on makaake, giboneid, karustiiblasi, tupaiasid jt. Hiinas on 154 looduskaitseala, sh. 3 biosfäärikaitseala. Sichuanis kuni 6000 meetrit üle merepinna paiknev
Eriti ilmekalt nähtub see tasase pinnamoega Kasari ja Pärnu jõgikonnas. Põhja-Eestis on klint koos jugadega jaganud jõed kaheks erinevalt arenevaks osaks. Eraldusjoone on tekitanud klindijärsaku ülemist osa moodustavad, uuristusele vastupidavad karbonaased kivimid. Meretaseme alanedes tekkinud terrassid on ainult klindist põhja pool olevais orgudes. Klindist lõunas paiknevale alale ei ole Läänemere veetaseme muutused mõju avaldanud ning sealseis orgudes on vaid terrassideta lamm(vaata joonis). Põhja-Eesti alal orud pidevalt sügavnesid, sest maa tõusis seal katkematult ja meri alanes. Mere ajutised pealetungid jõgede arengut ei pidurdanud, kuid maatõus avaldas suurt mõju. Balti jääpaisjärve rannajoone samatõusujooned näitavad, et loodesse voolavate jõgede alamjooksu ala on sellest ajast tänapäevani (umbes 10 200 aasta jooksul) kerkinud 2030 m rohkem kui ülemjooksu ala (vaata joonis)
meie keelde jäänud sõna mesipuu. Algselt tähendas see sõna-sõnalt kasvavat puud, mille sees on mesi. Nagu mujalgi Euroopas, oli metsmesinduse kõrgseis Eestis keskajal. Mesi oli siis enam-vähem ainus magusaallikas ja vaha vajas väga suurtes kogustes küünalde valmistamiseks katoliku kirik. Mee hind oli väga kõrge. Kuid vaha oli kaubaartiklina meest isegi kallim. Metsi, kus palju mesipuid, nimetati meemetsadeks. 14. sajandil oli näiteks Liivimaal meemetsadest saadav tulu nii suur, et sealseis päraldiste loendeis seisid mesipuud teinekord eespool põldudest ja heinamaadest. Metsmesinduse tulukus langes järsult 16. sajandil, kui Ameerikast hakati Euroopasse vedama odavat roosuhkrut ja reformijärgne kirik loobus vahaküünalde rohkest tarvitamisest. Alates 17. sajandist hakati mesilasi üha rohkem pidama pakktarudes kodu lähedal. Metsmesindus vähenes, kuid ei kadunud jäljetult. Kui eesti põhjalikem metsmesinduse uurija Ferdinand Linnus asus 20. sajandi algul
annaabi.ee 
