Ühe kilo sealiha tootmiseks läheb kolm kilo söödavilja. Samas on huvitav märkida seda, et hiinlastel on vaid seitse protsenti kogu maailma põllmajanduslikult haritavast maast, elanike on neil aga 1,3 miljardit, mis on viiendik maailma elanikkonnast. Maksujõulise elanikkonna varustamiseks põrsapraega (Hiinas elab 400 miljonit inimest täielikus vaesuses, ülejäänud 900 miljonit on sellest piirist ülalpool ja neist omakorda paarsada miljonit vägagi ülalpool) on Hiina seakasvatajad hakanud ohtralt söödavilja importima kusagilt riigist. Ja seal kusagil riigis kasvatatakse seda teiste kultuuride ehk siis inimesele sobiva vilja arvelt. Paraku on maailma kaubandussüsteem arenenud riikide poolt sellisena kujundatud, et vaestel arengumaadel on neis tingimustes väga raske oma elanikkonda ära toita. Ajalooliselt on arenenud riigid kujundanud arengumömaades (sageli oma endistes kolooniates) sellise toidutootmise, mis
Missouri ja Iowa osariikidesse. Tähtsaks sealiha tootmise köhaks kujunes ka Ohio osariik, kus kasvatati palju maisi, millega nuumati sigu. Tugevaks impulsiks USA seakasvatuse arengus oli 1934. aastal taani landrasside sissevedu. Sissetoodud landrasside baasil kujundati USA-s landrasside head aretuskarjad ning aretati ka rida uusi tõuge: minnesota, montana, beltsvilli, merilandi jt. tõud. Uus etapp USA seakasvatuse arengus algas 50-ndatel aastatel, mil ameerika seakasvatajad hakkasid hindama sigu omajõudluse alusel. USA-s hakati esimesena (1952. a.) hindama ka elussigadel peki paksust (see käis esialgu skalpelli ja stiletiga, ultraheliaparaadid võeti käsutusele hiljem). Pikaajalise sigade sisseveo ja eduka aretustöö tulemusena kujunes USA-s välja palju suure jõudlusega seatõuge. Djurok (ingl. Duroc) on üks levinum seatõug USA-s. Sead on ruuget värvi (helekuldsest kuni tumepruunini) ja suurekasvulised
konfliktide kahjutu suunas, kuid ühtlasi on ta ka teadlik, et osalejate poolne tugev kogemus on vajalikud, et rituaalid saaksid üldse võimalikud olla. Teisisõnu näeb ta individuaalse motivatsiooni ja ühiskondlike "ülesannete / funktsioonide" vastastikmõju. Oma kuulsas uuringus rituaalide kohta Highland Uus-Guinea mägismaal elavate Tsembaga Maring'ite seas, vaatles Roy Rappaport (1968) peaaegu eranditult üksnes funktsionaalseid aspekte. Tsembaga Maring'id on seakasvatajad, kes on organiseeritud 200-300 liikmelistesse kohalikesse rühmadesse . Nende poliitiline süsteem on egalitaarne (sotsiaalse võrdsuse pooldamine) koos "suure mehe" ja samaaniga, kes on ainukesed ametlikult tunnustatud autoriteedid. Neid peetakse sõjakateks ja naaberrühmadega sageli vaenujalal olevateks. Rappaport väidab, et Tsembaga sõjategevuse ja rituaalide tsükli vahel on olemas loomuomane funktsionaalne seos.
annaabi.ee 
