kunagi vaimustatud. Riik ei tundnud kooliasjanduse vastu huvi, ei keelanud ega käskinud, samuti puudus koolide üle riigipoolne kontroll. Iga isa pidi ise hoolitsema ja vastutama selle eest, kelle hoolde ta oma poja õppima usaldab. Säärastes algkoolides õpetati algteadmisi lugemist, kirjutamist, arvutamist. Kooli õpetaja pärines tavaliselt ühiskonna madalamatest kihtidest. Perekonna siseselt oli lapse õpetamine usaldatud orjale. Kirjaoskuse õpetusele lisandusid katkendid seadustekogudest, mille lapsed õppisid pähe rütmis lauldes või skandeerides. Elementaarne kirjaoskus oli roomlaste hulgas levinud. Kooli läksid lapsed umbes 7 aastaselt. Algkooli sisustus oli vaene: laud ja pingid. Kooliruumis paistis kõige rohkem silma poodiumil asuv seljaga tool, kust õpetaja valitses oma auditooriumi üle. Õpetaja rääkis tavaliselt istudes. Ka õpilased istusid pinkides ja tõusid püsti vaid siis, kui vastasid oma
Trükikunsti leiutamisega 15.saj hakati õigusakte trükkima. 1539 aastal trükitud orduametniku Dionysius Fabri koostatud viieköiteline ,,Fabris Formulare Procuratorum" võttis kokku siinse protsessiõiguse. Rootsi ajal välja antud normatiivaktidest on tähelepanuväärsemad Gustav II Adolfi allkirjastatud Tartu Ülikooli asutamisürik 30.juuni 1632 ning Karl XI 1681. ja 1687. Aasta otsused pärisorjuse kaotamise kohta Liivi-ja Eestimaa kroonumõisates. Seadustekogudest tähtsaim on ,,Liefländische Landesordnungen" (1673, 1707), mis haaras peaaegu kõik õiguse harud. 18. sajandi poliitilise ajaloo peamised allikad on Vene keskvalitsuse ukaasid ja kohalike võimude patendid, milles orienteerumise lihtsustamiseks anti välja registreid ja käsiraamatuid. Samuti anti Vene ajal välja Rootsi-aegsete seaduste kogusid, kuhu olid lisatud Vene seadused. 1865. Aastal avaldasid Carl Schirren (1826-1910) ja Eduard Winkelmann Balti erikorra
, 1842. ja 1857. aastatel järgnesid täiendused üksikute köidete kujul kuni 1917. aastani rangelt eeltoodud süsteemi kohaselt. Näiteks kubermanguvalitsemise seadused 1832. ja 1893. aastast koos kõigi täienduste ja lisadega on paigutatud üldskeemi kohaselt II köitesse, tööstuse-kaubanduse kohta aga XI köitesse. Vajaliku seaduse leidmiseks tuleb läbi vaadata vastavad temaatilised köited ühes täienduste ja lisadega. Ainult 1842. ja 1857. a välja antud seadustekogudest vajaliku seaduse leidmist hõlbustavad suurel määral eriköidetes asuvad alfabeetilised märksõnade registrid. Üheks tähtsamaks seadustekoguks on Valitsuse Määruste ja Korralduste Kogu (VMKK) ( ). See sisaldab seadusandlikke akte, määrusi ja korraldusi riiklikelt keskasutustelt 1863-1918. aastani, kuid ainult nende asutuste, organisatsioonide ja ettevõtete kohta, mille tegevus allus riigi kontrollile.