vihastame kui peaksime andeks paluma, me noogutame kaasa kuigi tahaksime pead raputada. Erinevate inimestega suhtleme me erinevalt, pannes ette maski, mis just sel hetkel kõige paremini sobib. Miks me seda teeme? Põhjuseid on ilmselt palju. Selleks, et inimestele, kellest me hoolime, mitte haiget teha, nõustume me mõnikord otsuste ja tegudega, millega me päriselt nõus ei oleks. Selles ei ole mitte midagi halba, vähemalt nii kaua kuni tegu pole millegi seadusevastasega, sest see näitab meie paindlikust, hoolivust ja sallivust. Me paneme teiste huvid omadest ettepoole. Mõnikord vaikime ja nõustume me aga põhjusel, et me ei taha ise haiget saada. Teinekord on lihtsam mõne otsusega vaikides nõustuda, kuigi me sisimas teame, et see pole ainuõige lahendus. Selleks, et kriitikat ja vaidlusi vältida, otsustame me vaikida. Kas see õige on, ma ei tea. Võib-olla on see hea, sest me õppime niiviisi end kontrollima ega
järgnevalt: "nõial" seoti käed-jalad kinni ning visati seejärel sügavasse vette. Kui abitu inimkeha põhja vajus ja enam pinnale ei ilmunud, siis oli ta süüst puhas, kui aga vee peale püsima jäi, siis oli süüdi ning põletati tuleriidal. Prantsuse revolutsiooni ajal aga hukati ühe aasta jooksul tuhandeid inimesi ja suurem jagu neist olid süütud. Selleks, et kellegi pea maha raiutaks, piisas ainult ühe suvalise inimese süüdistusest, et tegeled millegi seadusevastasega ja reedad kodumaad. Kuid kas tänapäevalgi on rohkem inimlikkust ja halastust? Kas saabki olla varasemast enam inimlikke omadusi, kui meid ümbritseb nii palju varjatud julmust ja negatiivset eeskuju? Enamikes tänapäeva kodudes on endale leidnud koha televiisor, kust tulevad filmid maffiast ja mafioosodest, kelle eluülesanne seisnebki teineteise mahanottimises. Paljud multifilmidki, nagu laste lemmikud "Mootorratturhiired Marsilt", "Ämblikmees" ja muud
Villu Tamme meenutab, et kuigi KGB mustas nimekirjas olek tegi lõpu tema lootusele astuda kunstiülikooli, ei uskunud ta siiski, et „KGB nii loll oli, et punkareid võimule ohtlikuks pidas.“104 Musta nimekirja oli Tamme sattunud just oma ekstravagantse välimuse ning punkarlike eluviiside tõttu. Tavaline oli, et nii miilits kui KGB võis punkareid endaga jaoskonda kaasa võtta ükskõik mis hetkel, sest tollaste võimude jaoks polnud isegi eriti oluline, kas parajasti millegi seadusevastasega tegeleti.105 Tallinnast eemal aga oli pilt mõnevõrra erinev. Merca106 ja Eero Tamm107 sõnavad, et kuigi miilitsa poolt kinnivõtmine oli Tartus tavaline, oli suhtumine punkaritesse siiski leebem ja tihti lasti punkaritel oma teed minna. Rakvere üks tuntumaid punkareid Janek Naan ütleb lausa, et niisama ei võetud punkareid kaasa kunagi, samas võidi seda teha, kui punkar avalikus kohas kas või sõõmukese õlut rüüpas või õllepudeliga ringi liikus. 108 Tallinnapõhine punkar Anti
annaabi.ee 
