väikluses ära, mis üllas on. Ta kõhkleb kõiges, mida teeb, vaadates, kuidas võimalikult vähe raha välja anda ja viriseda sellegi üle, arvates, et ta teeb kõike suuremal määral, kui peab. Need seadumused on küll halvad, kuid nad ei too siiski endaga häbi kaasa, kuna ei kahjusta lähedalseisjaid ega pole liiga eemaletõukavad. (Nikom.eetika, 2007: 79) Suur eneseväärikus seostub suurusega. Pole mingit vahet, kas vaadata seadumust või inimest vastavalt antud seadumusele. Näib, et eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Suure eneseväärikusega inimene on siis äärmuslik suurushinnangu järgi, aga selles suhtes, kuidas õige, on ta vahepeal, sest ta hindab ennast väärtusele vastavalt. Teised kas liialdavad või teevad seda puudulikult. Kui inimene hindab oma väärtust suureks ja ka on selline, eriti just suurte asjade suhtes, käib see ühe kohta kõige rohkem
konservatiivsed (NB RÄÄGIME ÜLDISEST KOGUMIST! ) Senised pärilikkuse ja keskkonna mõju kohta käivad tulemused võib sõnastada järgmise reeglina . ca 50% kõige üldisematest seadumustest on seletatav pärilikkusega, ca 20% mõõtmisviga ja 30% keskkonnast. Kõige suurem keskkonna mõju on sotsiaalsusele kõige väiksem mõju ekstravertsusele. Kasvatuse ja perekonna mõju peamistele seadumusele on nulli lähedane. Kuid ümbrus ja elujuhtumused avaldavad kindlasti mõju sellele millised huvid, väärtused, hoiaku, harjumused inimesel välja kujunevad, kuidas ta õpib toime tulema inimestega, lahendama kriitilisi olukordi - neurootik õpib toime tulema oma ärevuse ja hirmudega, introvert sotsiaalset suhtlust nõudvate olukordadega. Kui inimene ei talu stressi, siis on teda raske muuta pingeolukordadega hirmus hästi kohanevaks. Aga me saame nende teadmiste abil õpetada inimesi eri
mõju all ei suudeta mõistust kasutada.“ Mitte kõik naudingud pole eeskujulikud, sest osa on ka inetud ja häbiväärsed, kuid on ka kahjulikke naudinguid — mõned naudingud toovad ju häda kaasa. Üldiselt arvatakse, et nauding pole ka ülim hüve, kuna ta pole lõppeesmärk, vaid tekkeprotsess. Aristoteles siiski leiab, et naudingud polegi tekke-protsessid ega käi mitte alati tekkeprotsessidega kaasas, nad on toimingud ja lõppeesmärk. Mõistlikkusele ega ühelegi seadumusele ei ole takistuseks neile omane nauding, vaid see, mis on võõras: nauding vaimutööst ja õppimisest paneb ju veel rohkem vaimutööd tegema ja õppima. Ükski nauding ei tähenda oskustoimingut, sest oskus ei tähenda ka mingit muud toimimist, vaid ainult võimet selleks. Kuigi mõned naudingud on kõlbmatud, ei takista see ülimat hüvet teatud nauding olemast. Ülim hüve on teatud nauding, kui ka juhtub, et enamus naudinguid on üldises mõttes kõlbmatud.
annaabi.ee 
